Teenimine on lakkamatu Jumala teed käimine

Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja Jaak Salumäe saab 19. veebruaril 65aastaseks. Ta on otsustanud jääda emerituuri, võttes kaasa ka oma eluaegse kolleegi, abikaasa Anne-Mai.
Põhjus puhkusele jäämiseks on tema sõnul lihtne: «45 aastat on tehtud tööd praktiliselt ilma puhkuseta, vastutust töö eest on tulnud kogu aeg kanda. Ei saa nii, et lähen puhkusele ja unustan kõik.»
Küsimusele, kas nüüd on aega hakata rohkem ametivendade teenistusi külastama, vastab õpetaja, et eks seda ole varemgi tehtud, aga küll tulevik näitab. «Oleme sellele mõelnud Anne-Maiga, et kus me võiksime käia. Toomkirikus kindlasti mitte – see on olnud minu põhimõte nii Saaremaalt kui Viljandist lahkudes, et järeltulijal peab olema oma töörahu. Et elame kesklinnas, siis meil võimalusi on. Suvisel ajal sõidame ringi maakohtades. Olen selline inimene, kes on katsunud suhtuda igasse sõnakuulutajasse lugupidamisega, ma ei lähe vigu otsima. Ma ikka imetlen, kui palju on meil tublisid õpetajaid. Teiste jutlusi kuulan lugupidavalt, mitte kritiseerides.»
Õpetaja koguduseliikmena – kuhu ta peaks kuuluma? «On kaks erinevat suhtumist, näiteks minu isa ja ema jäid surmani Tartu Pauluse koguduse liikmeteks, kuigi isa teenis erinevaid kogudusi,» selgitab Salumäe. «Teine viis on, et õpetaja astub selle koguduse liikmeks, mida ta teenib. Meiegi oleme tassinud oma kirikukirja kaasa. Soomes on praktika, et kuulutakse oma elukohajärgsesse kogudusse. Mul ja mu lastel pole ju oma üht lapsepõlvekodu olnud. Õpetajaamet on nagu sõjaväelase elu, lapsed käivad erinevates koolides jne. Samas on ka vastupidiseid näiteid, kus õpetaja teenib kogu elu üht kogudust ja jääb ka emerituuris sama koguduse juurde.»

Kõikjal kõrvuti ja koos
Jaak Salumäe alustas vaimulikutööd Äksi koguduses 1965. aastal, Anne-Mai teenis samal ajal muusikaga Kuusalu kogudust. 1966. aasta on nende jaoks erilise tähtsusega – veebruaris ordineeriti Jaak õpetajaks ja juulis nad abiellusid. Edasi tuli 12 aastat Saaremaal, 12 aastat Viljandis ja 20 aastat Tallinna Toomkoguduses teenimist. Nelikümmend neli aastat kõikjal kõrvuti ja koos.
Anne-Mai sõnul on see aeg talle olnud kõigis paigus täis lugematute kooride-ansamblite asutamist-juhatamist, lisaks organistitöö Saaremaal (Kuressaares ja Kaarmal) ja Mulgimaal (Viljandi Pauluses ja Paistus). Igast ajast omad mälestused. «Saaremaale läksime noortena ja rajasime sinna oma esimese kodu,» meenutab Anne-Mai. «Seal sündisid meie lapsed Ene ja Erik. Seal oli palju muusikutööd.» Ometi tundis Tallinna tüdruk end saarel esialgu nagu vette visatuna, eemal omastest.
Viljandis oli seevastu teadmine, et ka tuuline ilm ei saa takistada lähedastega kohtumist. Üha tõusvalt jätkus töö kooride-ansamblitega. Seda aega meenutab Anne-Mai kui väga intensiivset muusikutöö perioodi. «Juhatasin kirikus ja mitmes asutuses koore ja ansambleid, tegin organistitööd. Viljandi aeg oli muusikaliselt üks väga tore aeg.»

Võõrvõimu valve all
Üle poole õpetaja Salumäe 45aastasest teenistusajast valitses Eestis võõrvõim, kes vaimulikel eriliselt silma peal hoidis. Igasugune kirikutöö peale jumalateenistuste kirikus ja matuste oli keelatud. Läbi häda võis surijat kodus armulauale võtta. «Kuid palju sõltus kohalikest ametnikest ja sellest, kuidas nad õpetajaga läbi said,» kinnitab õpetaja. Hoolega jälgiti vaimuliku sõnakasutust. Jutlusi ei pidanud küll enne kinnitama, kuid käidi kirikus kuulamas, mida õpetaja räägib.  
«Ma pidin kogu aeg jälgima, mida räägin, ka eravestlustes. See oli üks saatanlik ajajärk, sest keegi ei usaldanud kedagi,» lausub Salumäe. «Sõnakasutust pidi igal pool arvestama, et seda ei saaks meie vastu kurjasti kasutada. Pidime endale aru andma, et ei teeks tarbetut kahju kirikule.»
Salumäed jälgijate kohalolek ei häirinud. «Mina kuulutasin ikka jumalasõna. Kuigi käisin ka mitmel korral täitevkomitees aru andmas. Viljandis oli täitevkomitee sekretär üks juut. Tema oli leplik ja rahulik mees. Saaremaa oma oli kangem.» Koguduse õpetajana tegi Salumäe maksimaalselt seda, mis võimalik oli. «Mind ei rõhunud väga see surve, mis oli ju paratamatus. Raskem on see olnud alati pereliikmetele.»

Suur ja auline väljakutse
Vabadusetuulte esimesed iilid võtsid Salumäed vastu Viljandis, kuid varsti tuli neil taas kolida, seekord Tallinna. «Inimene ammendub ühel kohal umbes kümne aastaga, meie olime Viljandis olnud 12 aastat,» selgitab Salumäe. «Peapiiskopiga oli juttu, et me ei ole kohavahetusele vastu. Toomkoguduse õpetaja, assessor Eerik Hiisjärv soovis emerituuri jääda ja peapiiskop Kuno Pajula tegi ettepaneku Tallinna Toomkoguduse õpetajaks asuda.»
Oktoobris 1990 alustas õp Salumäe Toomkoguduse vaimulikku ja Anne-Mai muusikaga teenimist, kuhu lisandus hiljem kantseleiametniku ja diakooniatöö. Tallinna tuldi hea meelega: «See oli väga suur ja auline väljakutse. Toomkirik on mulle olnud juba poisikesest saati kõrge, uhke ja eriline. Selle koguduse õpetajaks saamine oli väga austusväärne ülesanne.»
Anne-Mai igatses tagasi oma kodulinna. Lapsedki lendasid Viljandi-kodust välja. «Loomulikult tulin minagi siia suure südamevärinaga. Kindel soov oli poistekoor asutada ja selle ma tegingi.» Laudate Dominum’i nime kandev koorgi on tema asutatud. Paljud Viljandi ajal Anne-Mai koorides laulnud noored, kes Tallinna õppima tulid, liitusid rõõmuga Toomkoguduse kooriga. Otsisid veel oma sõpru juurde ja kui oli õpetaja ametissepühitsemine, siis laulis ka uus koor.
Toomkoguduses algas kohe tihe töö. «Aeg oli selline. Oli väga palju teenistusi, ka ametlikke, nagu vabariigi aastapäeva teenistused, lippude õnnistamised jpm. Mitmekesine tööpõld oli ees. Toomkogudus ei ole suur kogudus, kuid oli palju ristimisi, lastetöö, elav kooritöö. Elevus kiriku ümber oli praegusest erinev.»
Üks eluring saab täis. «Esimene pool aastat ei tee ma midagi, lihtsalt puhkan. Siis vaatan, mis edasi saab. Küllap ma tegevust leian, isikliku arhiiviga, mälestustega jne. Püsivaid kohustusi ma ei võta,» vaatab õpetaja tulevikku.
Anne-Mai soovib pühenduda rohkem lapselastele, anda välja oma laulude teise kogumiku ja senisest rohkem maalimisega tegelda. «Mis aga väga oodatud on – saame juba maikuus olla oma suvekodus Laulasmaal, nautimaks looduse tärkamist ja linnulaulu,» lisab ta.
EELK Konsistoorium otsustas anda ustava teenimise eest Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus ja seoses 65. sünnipäevaga õp Ivar-Jaak Salumäele EELK titulaarpraosti aunimetuse.

Tiiu Pikkur

Ivar-Jaak Salumäe
Ordineeritud 2. veebruaril 1966
Laulatatud Anne-Mai Lillepeaga 16. juulil 1966
Kaks last ja kaks lapselast
Teeninud:
1965–66 Äksi kogudust
1966–78 Kuressaare ja Kaarma kogudust
1978–90 Viljandi Pauluse ja Paistu kogudust
1990–2010 Tallinna Toomkogudust
2010 titulaarpraost