Tööharjutus – kuidas vastata skeptiku küsimustele

Vaimuliku igapäevatöös läheb järjest enam vaja oskust vastata kahtlejate küsimustele.

Tahetakse tunnistähti – nii kirjakohtadest leitavaid kui miraakleid –, kuidas Jumal inimeste maailmas end tunda annab. Vastamiseks peab esmalt iseendas selgus olema.
Tartu Pauluse koguduses korraldas õpetaja Kristjan Luhamets 21. veebruaril praostkonna vaimulikele selleks tööharjutuse, nagu ta ise seda nimetas. «Apologeetikat on tänapäevatöös palju rohkem vaja kui varem. Varem küsiti tihti lihtsalt, kas Jumal on olemas, ja sellele me oskame vastata. Aga nüüd on küsimused keerulisemad. Kutsusime esinema teoloogiadoktor Arne Hiobi, kes on väga tugev paljudes neis küsimustes.»
Tulla võisid kõik soovijad, oli üliõpilasi, huvilisi, Tartu praostkonna vaimulikke.
Arne Hiob alustas loenguvormis, mis kiiresti kasvas üle mõttevahetuseks.

Väärast eeldusest järeldub väär
Arne Hiob alustas: «Apologeetika esimene põhimõiste – sul peab olema veendumus ja isiklik suhe, kuidas oma veendumust edasi anda. Isikupärane viis on igaühel erinev, tuleb järgida endale sobilikku. Kõik suured teoloogidki aina kordavad modifitseeritult oma väiteid, sest inimesel kujunevad endale iseloomulikud väljendid, mis sobivad talle selgitamiseks kõige paremini.»
Sõnumit tuleb selgitada ikka tasadusega ja aupaklikult, säilitades lugupidavat hoiakut, isegi siis, kui ärritus kerkib. Avalikkuse ees annab vihastuja negatiivse sõnumi ka siis, kui tal sisuliselt on õigus. Vaidluskirg ei soosi veenvust. Kuid arupärija ootab ka mõistuspärast vastust.
Kõneleja rääkis, et formaalloogika abil ei saa mitte midagi põhjendada. Inimesed kipuvad arvama, et kui on loogiline, siis on õige. Ei pruugi olla! Kui on väärad eeldused, siis on ka õige edasise loogika korral väärad järeldused.
Algpostulaate ja aksioome ei saa tõestada veel fundamentaalsemate väidete abil. Kaks korda kaks on neli. Ükskõik millise usundi puhul algab kõik mingist algseigast, mis kehtib tõena ka siis, kui keegi seda ei usuks. Kristliku usu järgi on Jumal olemas ka meie uskumata. Jeesus Kristuski on see, mis ta meie usu järgi on, ka ilma uskumata, jne.

Mütoloogia ja sümbol ei toeta usku
Mõned määratlevad, et religiooni keel on sümbolite ja mütoloogia keel. Õige. Kuid selliste väidetega tuleb olla ettevaatlik. Tavakeeles assotsieerub sõnaga «sümboolne» enamasti puhtpiltlik, seega ka üsna tähtsusetu. Sõna «mütoloogiline» aga tähendab kohe, kui see välja on öeldud, nonsenssi, täielikku jaburdust, millest kiiresti eemale hoida!
Paul Tillich on öelnud, et usk ja religioon on seotud (tema kõnepruugi kohaselt) «sellega, mis meid tingimatult puudutab», s.t, mis on meile püha, mis meile absoluutse tõsidusega korda läheb. Paraku, kui me väidame, et religioonis on miski tähtis «mütoloogilise sümbolina» vms, siis puudutab see meid ainult tinglikult, läheb meile ainult relatiivselt ja riivamisi korda – seega kaotab oma olulise ja religioosse iseloomu. See on usu järkjärguline surm.
Loengul oli juttu antiik­aja ateistidest ja skeptikuist, samuti meenutati juudi filosoofi Jehuda Halevi väidet, et ka keskajal oli inimestel raske uskuda Jumala sekkumist ainelisse maailma, s.t imedesse. See on üldse olnud probleemiks läbi aegade.
Hiob selgitas: «Antiiksed gnostikud rõhutasid ranget dualismi teispoolsuse ja siinpoolsuse vahel – Jumal oli neile «täiesti teispoolne». Jeesusel usuti olevat ainult näiline ihu (doketism). Samasuguseid, mõnikord gnostiliseks nimetatud liikumisi on levinud läbi sajandite.
Kaasajal on kasutatud uusgnostitsismi nimetust niihästi Rudolf Bultmanni koolkonna kohta, kus siin- ja sealpoolsus eraldati läbitamatu müüriga ning kõik imeline, kirjeldatuna materiaalses maailmas, kuulutati müüdiks, mida tänapäeva inimene ei saa enam uskuda.
Samuti on kasutatud uus­gnostikute nimetust igasuguste new age’i liikumiste kohta. Dualistlik-doketistlikku hoiakut, kus on palju juttu mitmesugustest sümbolitest, on olnud märgata ka vabamüürlaste jt juures. Uues Testamendis aga on öeldud, et ükski vaim, kes eitab Kristust lihas tulnuna, ei ole Jumalast, vaid on antikristlik (1Jh 4:1–3, 2:18–25, 2Jh 7–11).»
Siiski toonitas Hiob ka vastupidist: nii nagu inimene ei talu Jumala lähedalolu (Jeesus löödi just seetõttu risti, et ei talutud Jumala lähedaletulekut), nõnda ei talu inimene ka Jumalast eemalejäämist, sest oleme loodud temaga koos elama (Nõukogude Liitki osalt sellepärast varises, et ateism purustas kõige mõtte).
Inimese süda jääb alati Jumalat otsima – igat liiki narkomaaniagi on Jumala asendamine mingil viisil, mis paratamatult lõpeb läbikukkumisega. Need inimesed aga, kes on otsinud Jumala lähedust, leppinud sellega ja kinnitanud selle oma südamesse, ei ole iial läbi põlenud, vaid leidnud oma elule jääva selguse ja rahu.
Juune Holvandus