Urmas Arumäe teab, kuidas maitseb pillimehe leib

Ei ole just väga tavapärane, et inimene, keda on harjutud nägema ühes rollis, astub avalikkuse ette hoopis kellegi teisena. Urmas Arumäe (58), ühiskonnategelane, õigus- ja juhtimisteadlane, keda kirikurahvas teab kui Tallinna praostkonnast valitud kirikukogu saadikut, õppis selgeks lõõtsa ehitamise ja sellel mängimise. Miks ja kuidas kõik toimus, sellest alljärgnevas intervjuus.

Olite lõõtsamehena 5. Põlva harmoonika peol Intsikurmus laval mängimas, põlvedel endatehtud lõõts. Millal ja miks algas huvi lõõtsa ja lõõtsamängu vastu?
Lõõtspillimuusika on mulle alati meeldinud – kantrimuusika on minu lemmik. Aga ma ei olnud lõõtsa kuni eelmise aasta jaanuarini isegi mitte käega katsunud. Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et huvi lõõtspilli ehitamise vastu mitte ei tekkinud, vaid tekitati. Tekitajaks oli Viljandi kutseõppekeskuse (VIKK) direktor Tarmo Loodus, kes on mu lapsepõlvesõber ja tolleaegne bändikaaslane, aga praegu ka Viljandi Jaani koguduse juhatuse esimees.
Nimelt küsis ta minu mäletamist mööda Paides toimunud EELK kirikukogul (EELK XXVIII kirikukogu 9. istungjärk Paides 30. aprillil 2013 – toim.) umbes nii: «Urmas, kui ma lõõtspillimeisterdamise kursuse käima tõmban, kas tuleksid kutsekooli seda õppima?» Minu kiire ja emotsionaalne vastus oli, et loomulikult! Millal alustame? Sellega asi minu jaoks selleks korraks piirduski, hiljem olen Tarmo jutust teada saanud, et nad hakkasid VIKKis kursust ette valmistama.
Mina sain Tarmolt 2013. aasta detsembri alguses kõne, et nüüd on vaja ruttu paberid vormistada, sest jaanuaris (2014) algab kool. Ma ei saanud esialgu arugi, millisest koolist Tarmo räägib, aga siis meenus Paides antud lubadus ja lubadused tuleb täita. Minu avaldus sooviga asuda VIKKi õppima Teppo-tüüpi lõõtspilli valmistamist kannab 9. detsembri 2013. a kuupäeva, esimene koolipäev Vana-Võidus oli 15. jaanuar 2014. Hiljem on hr direktor korduvalt väitnud, et mina olin «süüdi», et see kursus käima tõmmati.
Intsikurmu laval küsis kontserdi konferansjee Ain Mäeots minult, et kustkohast siis hoopis teise ala inimesel, advokaadil ja ülikooli dotsendil, selline mõte. Vastasin mäletamist mööda, et mind hirmutas perspektiiv, et mul pole pensionil olles midagi tarka teha – lõõtspilli meisterdamine on ju ometi üks tark tegevus.
Täna lisan, et ka Jumalale meelepärane (naerab – toim.). Meenub ka VIKKile esitatud avaldusele lisatud motivatsioonikirjas kirjutatu: «Tahan 60. sünnipäeval oma peret ja sõpru üllatada – tahan neile anda kontserdi lõõtspillil.» Kas pole ilus plaan? Ainult et üllatada enam küll ei õnnestu, sest minu tagasihoidlikust isiklikust hobist on saanud üsna avalik ja meedia tähelepanu köitnud asi.

Ja mänguoskus tuli koos pilliehitamisega kaasa?
Asudes Vana-Võidus Heino Tartese käe all lõõtspilli meisterdama, ei olnud mul veel aimugi, kas, kus ja millal ma seda pilli mängima õpin – VIKK õpetas ehitamist, mitte mängimist. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Selgus, et mitmekülgne muusik Margus Põldsepp, keda tuntakse pillimehena kindlasti ansamblite Untsakad ja Kiritöö järgi ning kes töötab Karksi-Nuia muusikakooli direktorina, elab Vana-Võidus. Nii korraldatigi asi läbi Viljandis asuva Eesti Pärimusmuusika Keskuse nii, et nendel päevadel, kui meil oli Vana-Võidus pilliehitamise õppetöö (umbes kord kuus neljapäevast laupäevani), said huvilised õhtuti VIKKi õpilaskodus võtta Margus Põldsepalt lõõtspillimängu tunde. Minul õnnestus saada Marguse juhendamist kokku viis tundi ja sellest põhimõtteliselt piisas, et iseseisvalt edasi liikuda.

Nii et poolteist aastat tööd ja õppimist Vana-Võidus, et saada oma kätega valmis tehtud pill. Milline see kogemus oli?
Jah, poolteist aastat väga huvitavat ja toredat aega. Kui nüüd tagantjärele hinnata, siis tegelikult saanuks selle kursuse ka ühe aastaga läbi viia, aga see selleks. Minul oli algus üsna lihtne, sest oma esimese kutsehariduse diplomi järgi olen mööblitisler.
Puidutööd on pilli juures päris palju ja see mulle raskusi ei valmistanud. Seetõttu ei pidanud meie puidutööde juhendaja Kalmer Lind minuga eriti tegelema. Päris kainestav on meenutada, et selle esimese (mööblitisleri) diplomi sain täpselt 40 aastat tagasi.

Teie elu ongi olnud üks pidev õppimine?
Võib küll nii öelda, sest lisaks nüüd juba kahele kutsehariduse tunnistusele/diplomile olen usuteaduse instituudis omandamas neljandat magistrikraadi – seekord kristlikus kultuuriloos (varasemad on õigusteaduses ja rahvusvahelises ärijuhtimises – toim.), ja 2010 kaitsesin doktoritöö juhtimisteaduses. Normaalne inimene ei peaks nii palju õppima, aga mulle õppimine kui protsess väga meeldib – nagu ka õpetamine (viimase kinnituseks on tõsiasi, et Urmas Arumäe valiti juba teist õppeaastat järjest üliõpilaste tagasiside alusel EBSi parimaks erialaõppejõuks – toim.).
Aga tulles tagasi eelmise küsimuse juurde pean tunnistama ka raskusi. Nimelt ei läinud mul liiga libedalt metallitöö, mis oli mulle täiesti uus väljakutse. Ka pilli häälestamine oli suhteliselt keeruline, vaatamata sellele, et lõõtsavirtuoos Juhan Uppin isiklikult meile sellekohast teooriat õpetas.
Selline protsessipõhine õppevorm on igati hea ja õige – kui saad mängiva pilli valmis, on kursus läbitud, kui ei, siis ei. Meie kursuse 18 alustajast lõpetas 16 ning kõigi pillid said valmis ja on mängitavad.
See pani mind mõtlema, kas mitte kasutada protsessipõhist (kaasusepõhist) õpet ka äriõiguse õpetamisel, kus kogu õppeprotsess toimuks ühe läbiva kaasuse (nt äriühingu kogu elukaar koos selle juurde kuuluvaga) põhjal. Mõtlemist on ja sellest kutsekooli kogemusest on üht-teist ka ülikooli üle võtta.

Mis pill on lõõtspill?
See on väga pikk jutt. Me õppisime poolteist aastat, et mis see on ja kuidas seda teha. Meie valmistatud Teppo-tüüpi lõõtspillil on umbes-täpselt 4225 detaili, mis tuli valmistada ja õigesti kokku panna (selle rehkenduse järgi on ka iga naelake omaette detail, kuid naelu me ise muidugi ei valmistanud).
Lihtsustatult öeldes on see nagu suur suupill, ainult et õhuvoolu tekitajaks ei ole suu ja kopsud, vaid lõõts, mille kokku surudes või lahti tõmmates tekkiv õhuvool paneb vibreerima lõõtsa korpuses paiknevad õhukesed metalliribad (keeled).
Kõige populaarsem lõõtspilli tüüp on nuppudega diatooniline (st et helisüsteem moodustub ainult alushelidest ehk oktaav on jagatud seitsmeks heliks) lõõtspill, millistest suur osa on bisonoorsed (ehk ühele poole keelerauda on needitud ühesuguse kõrgusega keeled, teisele poole aga teistsuguse kõrgusega, nii et üht nuppu all hoides tekib lõõtsa lahti tõmmates ja kokku surudes eri kõrgusega heli). Seda tüüpi on ka Teppo pillid.
Eesti lõõtspillid jagunevadki kaheks: Teppo- ehk Võru-tüüpi lõõtspill ja liblikapill. Meie, nagu öeldud, meisterdasime Teppo-tüüpi lõõtspilli, mis sai neljarealine (neli nupurida mängija parema käe all meloodia mängimiseks), kahekooriline (ühte nuppu vajutades heliseb korraga kaks keelt), bisonoorne, diatooniline, G-duuris lõõtspill. Seda tüüpi lõõtsal saab üldiselt mängida ainult mažoorses helistikus.
Liblikapillide veidi täiuslikum bassisüsteem võimaldab neil mängida ka minoorses helilaadis. Ma olen ise mõelnud, et ju siis oli eestlaste elu sajandeid tagasi (Teppogi saanuks sel aastal 140aastaseks) nii täbar, et Teppo otsustas vähemalt pilli rõõmsakõlalise ehitada …

On teil varasem pillimängu kogemus?
Ikka on. Ma kahjuks pole käinud muusikakoolis. Olen iseõppija ja esimeseks instrumendiks oli kitarr. Juba 14aastasena alustasin bänditegemist Pärnumaal Võidulas, kus ma iga suvi koolivaheaega veetsin. Bändiga liitus ka Võidula kohalik poiss Tarmo Loodus, kellele ma basskitarril mängimist õpetasin. Bändi olen teinud ka Tallinnas (nt lühemat aega Mustpeade Majas ehk vanas Tombis tegutsenud ansamblis Sfinks ja ka ajakirjandusmaja ansamblis).
Olen õppinud laulmist tollases Eesti Filharmoonia estraadistuudios, aga enne kursuse lõppu tuli kutse (et mitte öelda käsk) Punaarmeesse. Aastatel 1980–1988 teenisin õhtuti muusikuna (lauljana, aga mängisin vajadusel ka kitarri või trumme) päevatöö kõrvalt leiba Võsu varieteerestoranis Neptun. Tore aeg on olnud … Nüüd on võimalus lõõtspilli harjutada.

Kas sel suvel olete juba tundnud ka seda, milline on pillimehe leib? Millised on lemmikpalad?
Hmm … «Pillimehe leib» ongi hetkel üks meelispalasid! Uskumatu küll, aga meie kursuse lõpetajatele on n-ö pillimeistrite orkestri nime all pakutud sel suvel ligi kümmet esinemisvõimalust (nagu Põlva Harmoonika, Viljandi Folgi vabalava, Võru Folk, Hansakontsert Viljandi Kaevumäel jt). Mõistagi pole kõigil võimalust kõigil kontsertidel osaleda. Ka minu ajaressurss on olnud piiratud ja siiani on mul õnnestunud lavale astuda vaid Põlva Harmoonikal. Midagi uut selles minu jaoks ei ole – head vanad ajad tulevad meelde.

Kuidas edasi? Kas sügisel läheb juhtimisteaduse doktorikraadiga advokaat mõnikord ka auditooriumi, lõõts kaenlas? Või on iga tegevuse jaoks taeva all oma aeg?
Otseselt sellist plaani, et asendada äriõiguse loengud lõõtspillikontserdiga või kohtus kaitsekõne asemel Ukuaru valss ette kanda, mul muidugi ei ole (naerab – toim.). Teil on õigus, et iga asi omal ajal ja omas kohas. Eks see lõõtspillimängimine selliseks koduseks harrastuseks jääbki, sest mingeid suuremaid ambitsioone mul sellega seoses ei ole.
Ma ei arva ka, et minust saab lõõtspillide masstootja, küll olen aga mõelnud, et ehitan edaspidi n-ö ideepille – mitu ideed on juba susisemas. Seega ehitan teistele, aga kodus mängin endale ja oma perele. Aga mine sa tea, mida pensionipõli toob – üks võimalus on lõõtspillide meisterdamine …
Sirje Semm

Kommentaar

TARMO LOODUS, Viljandi Kutseõppekeskuse direktor:
Viljandis on rahvakultuur ning esiisade tarkuse alalhoidmine ja edasiandmine ikka au sees olnud. Viljandi kutseõppekeskus on panustanud ehituserialadel vanade majade restaureerimise õpetamisele. Nii ei saanud me ei öelda oma õpetaja, andunud lõõtsamängija Epp Välba ja lõõtsameistri Heino Tartese ettepanekule teha midagi pretsedenditut – koolitada tehnikakoolis Teppo-tüüpi lõõtsa valmistajaid.
See pakkumine oli põnev, väljakutse tõsine. Rääkides ideest endise bändikaaslase Urmas Arumäga, kuulates, mida arvab asjast Vana-Võidus elav lõõtsamees Margus Põldsepp, oli meie otsus kiire tulema – me teeme selle ära!
Praeguseks on 16 pillivalmistajat oma koolituse saanud, pillid valmis. Sügisel alustab uus grupp. Nendel on abiks esimese lennu lõpetaja Urmas Arumäe ja Heino Tartese koostatud lõõtsavalmistaja käsiraamat.
Olen selle ettevõtmise üle väga õnnelik. Meie kool on teinud midagi sellist, mis ei lase lõõtsa­traditsioonidel Eestis hääbuda.

Pildigalerii: