Usk ei ole tunne

«Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus»
(Hb 11:1).

Pirkko Jalovaara nimi on ehk paljudele eestlastelegi tuttav. Pirkko ise ütleb endast nii: «Minu töö ja kutsumus Jumala ees on palvetada koos sinuga. Palvetan palju koos haigete inimestega, kelle elu on üks suur probleemide pundar. Lootus ja usk Jumala abile põhineb tervendaval palvel, et «teie elu on koos Kristusega Jumalas» (Kl 3:3).»
Soome meediast võib lu­ge­da Pirkko kohta erinevaid kirjutisi ja kommentaare. Selle põhjal olen mõelnud, et on inimesi, kes on saanud abi ja armastavad teda, ning on neid, kes teda ei salli ja mõistavad kohut tema tegevuse üle.

Palvesõprade ringis
Kirjutan isikliku kogemuse põhjal, mis on kujunenud meie kohtumistest. Tänu Issandale oli mul võimalus olla Valamo kloostris ühena sajaliikmeli­­sest kuulajaskonnast palvesõp­rade seminaril «Tervendamise õpe­tus», mille korraldajaks oli Rukousystävät ry (palve­sõp­rade ühing).
Pirkkol on suur meeskond, kes aitab tervendamistööd tuua võimalikult paljude inimesteni. Pirkko Jalovaara toob koos meeskonnaga TV7-s vaatajani saatesarja «Tervendav palve» ja RadioDeis igal reedel eetris oleva «Sõna ja palve õhtu» saate. Peale selle ilmub viis korda aastas ajakiri Rukous & Ystävä (Palve ja Sõber).
Pirkko lähtub oma töös palvetajana luterlikest alus­test. Varasemast ajast on tal ökonomisti kutse ning oma tööalast karjääri alustas ta reklaamibüroo juhatajana. Noore naisena sattus Pirkko avariisse, mille tagajärjel jäi invaliidiks. Tal olid tõ­si­sed terviseprobleemid ning arstid tunnistasid ta paranematuks. Noor naine oli elule alla andmas, kuid ei loobunud usust ega lakanud palvetamast.
Aastal 1986 sõitis Pirkko Inglismaale John Wimberi palvekoosolekule, kus koges palve väe kaudu tervenemist. Ta sai Jumalalt kutse hakata kuulutama ning palvetama koos teiste abivajajatega.

Usk tervenemisse
Pirkko alustas Valamo semi­naril tervendamise õpetust sissejuhatava küsimusega: mida Jumal meile tahab? Vastuse sellele saame Piiblist. Loeme, mida Piiblis on kirjutatud. Sest seda, mida seal kirjutatakse, ei leia kuskilt mujalt. Pirkko pani südamele, et igaüks loeks Piiblit oma silmade, südame ja mõistusega. Piiblit tuleb lugeda just nii, nagu see on kirja pandud. Sedakaudu tuleb ilmsiks meie ülesanne võtta kasutusele kõik see, mis on Piiblis kirjutatud.
Igasugune haigus tahab rikkuda ja murda meie olemise tõelist väärtust, mille Looja inimesele on andnud. Me ei tohi jääda lootma, et Jumal on meiega kõiges samal arvamusel, vaid peame muutuma! Meie mõtted ja suhtumine peavad muutuma nii, et me oleksime samal arvamusel Jumalaga, sellega, mida tema on meile sõna kaudu öelnud.
Lasin endast läbi lause: «Elus on umbes 10% seda, mis meiega päriselt juhtub (mida me ei saa muuta), ja 90% seda, kuidas me suhtume sellesse, mis meiega on juhtunud.» Kui lugeda sõna nii, nagu see on Piiblis kirjutatud, peaks meie elu olema sellises tasakaalus, et umbes 10–20% on raskusi ja tõsiseid väljakutseid ellujäämises ning 80–90% rõõmu ja tänulikkust meile antud elust. Kuid miks siis ikkagi on meie ümber ja meil endil nii palju kannatusi, masendust, depressiooni ja muid vaevasid?
Pirkkol on paranemisest oma kogemus ning tema usk tervenemise võimalikkusesse on saanud tugevat kinnitust. Ta ise on Jumala armust saanud tervendamisande. Pirk­ko kinnitab, et see on võimalik igaühel meist. Me ei ole imede tegijad, vaid läheme aitama neid, kes on tõelises hädas ja vajavad abi. Jumala sõna on igavene ja see on meile õnnistuseks. See ei lakka olemast.

Kaks erinevat mõttelaadi
Pirkko rääkis, et on olemas kaks erinevat mõttelaadi. Neist üks väljendab ebausku ja teine usku: haigus tuleb meid õpetama, me võtame vas­tu haiguse õppetunni, sest usume, et see on meile vajalik.
Usk on seal, kus teatakse ja tuntakse, mis on Jumala tahe. Kas Jumal tahab päriselt ka, et me paraneksime? Siinkohal langetakse vähesest usust ebakindluse ja kahtluste küüsi. Iga valus ja haige koht on aga väljakutse Jumala sõna kaudu tema tegude tõeks elamisele!
Jeesus on kinkinud meile võimaluse uuesti sündida. Me võime haigestuda, kuid meil on võimalus terveneda Jeesuse nimes. Me võime paraneda, lugedes Piiblit, ja kogeda tervenemist oma elu jooksul kasvõi mitmel korral. Usk on see jõud, mis paneb liikuma.
Ka palvetamise paikades on eriline mõjuväli. Näiteks seal, kus pidevalt palvetatakse (kirikud, kodualtarid, kloostrid või muud vastavad paigad), on Püha Vaimu kohalolekut enam tunda. Taolises kohas mõjutab see eriliselt meie vaimu, hinge, meeli ning keha – kogu tervikut.

Jeesuse vere läbi
Mis on tervenemise alus? Kuidas sina kasutad usku? Kas sa usud, et kui Jeesus suri ristil, siis samal hetkel ta tegi teoks ka palve läbi tervenemise? Kõigile on tuttav sõnum «Jeesuse haavade kaudu me oleme tervenenud». Kas sinu haigus jäi Jeesuse ristile? Kas sinu haavad said parandatud Jeesuse ristil? Kas sa tegelikult ka usud seda, et su paranemine on juba toimunud?
Jeesuse veri teeb inimesest uue inimese. Või mõtled ja kahtled, et pole piisavalt hea ning eeskujulik usklik, et sa ei kõlba Jeesusele? Või teistpidi, Jeesus ei kõlba ehk sinule? Jeesus tuli alla maa peale inimesena, alandus vabatahtlikult teenima sind ja mind.
«Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.» (Ps 103:3–5)
Jeesus ostis meile oma vere kaudu pääste surmavallast, samas ta andis meile ter­venemise ristil. Piiblis on sellest kirjutatud mineviku vormis: see on juba toimunud. Kui haigestud, tõsta oma pilk ristile ehk tervenemisele, ära keskendu haigusele. Kasvab see, mida toidad.

Palve ja liikumine
Seminaril esines teiste hulgas ettekandega Urho Kaleva Kek­koneni Tervise Arengu Ins­­tituudi peaarst Jari Park­kari teemal «Inimkeha lõputu ja käsitamatu tervik». Tema ettekandest sooviksin jagada siinkohal kolme minu jaoks olulist kohta.
1. Meie keha vajab re­gu­laar­set füüsilist liikumist. Pea­arst rääkis oma eaka ema nä­ite põhjal, kes nüüd on üle 90 aasta vanune. Ema on aas­taid pidanud väga oluliseks hommiku- ja õhtupalvusi. Kuid vaatamata palvetele hakkas vananedes ema füüsiline tervis käest minema ja vanaproua oli jäämas liikumisvõimetuks. Poeg oli mures ema tervise pärast.
Siis aga ühel päeval toimus muutus. Ema esimene ees­kuju, Jeesus Kristus ise, lii­kus ju palju ringi, kümneid kilo­meetreid jalgsi ühest külast teise. See «avastus» andis Jari emale motivatsiooni hakata ennast füüsiliselt liigutama.
Algselt sai ema «kõnni­ke­piks» tema oma rulaator, millega ta hakkas regulaarselt liikuma. Esialgu tubades. Sealt edasi paranes ema liikumine selle võrra, et ta hakkas lõpuks sõitma ka jalgrattaga. Praegu­seks on vanaproua füüsiline tervis oluliselt parem ja see võimaldab elada oma eale vastavalt täisväärtuslikku elu.
2. Looja imeline ja loogiline töö inimese or­ga­nismi loomises. Jari tut­vustas Powerpointi esitluse kaudu inimese DNA ehk des­oksüribonukleiinhappe olemust ning struktuuri, mis on enamikus elusorganismides pärilikku informatsiooni säi­litav aine. Rakutuumas olev DNA üldstruktuur on ehituselt kui kalavõrk, kus lähemalt vaadeldes on iga üksik osa ristikujuline.
3. Meie psüühiline heaolu mõjutab otseselt keha füüsilist tervist. «Rõõmus süda toob head tervenemist, aga rõhutud vaim kuivatab luudki» (Õp 17:22). Peaarst lõpetas oma loengu salmiga «Lõppeks, ven­nad, olge rõõmsad! Sead­ke oma asjad korda, laske endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis ar­mas­tuse ja rahu Jumal on teiega!» (2Kr 13:11).

Õnn paarisuhtes
Heinola koguduse noorsoo­töötaja Elina Karonen esines ettekandega «Armastus elab – või armastus sureb …». Elina küsis, kuidas me anname teise­le teada, et ta on armastatud ja väärtuslik inimene.
Ta jagas isiklikku kogemust abielust ja paarisuhtest. Elina sai Jumalalt kolmanda võimaluse, Issand ise juhatas tema ellu sobiva abikaasa. Mehe, kellele sobisid kõik Elina head ja vead. Seda Looja kingitust oli esialgu raske vastu võtta, sest mõistus tõrkus uskumast, et negatiivsete kogemuste järel tuleb ellu inimene, kes tõepoolest armastab ja hoolib naisest. Elina loengust jäi kõlama mõte, et paarisuhtes «heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest» (1Pt 5:7). Kahte tegurit võiks paarisuhtes eriliselt esile tõsta: pidage Jeesust esikohal ning võistelge teineteisega vastastikuses austamises ja lugupidamises.
Elina vastab küsimusele, mis on armastus, nii: «Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi» (Mt 6:33).

Hirm halvab ja süüdistus tapab
Logopeed, psühholoog ja hin­gehoiuterapeut Anu Niska­nen naljatles kohtumisel, et tema harrastus on õppimine. Anu esines ettekandega «Olen siiski vastupidavam!». Tema loengust tahaksin välja tuua selle, mis juhtub siis, kui tunded haaravad meis võimust. Näiteks hirm. Hirmutunne sunnib inimest kas põgenema, ründama või siis muutuma nähtamatuks (paigale tardumine).
Anu selgitas, et see tunne tekib inimeses 20–30 sekundi jooksul ja püsib aktiivsena keskmiselt kaheksa minutit. Kui inimene ei hakka äsja sündinud tunnet oma meeltes edasi kasvatama, siis see vaibub kaheksa minuti pärast. See ei mõjuta enam meie käitumist ega otsuseid. Anu luges meile 34. psalmi.
Tervishoiutöötaja ja medit­siiniõde Marike Römer esi­nes ettekandega «Kuidas ene­­sehinnang mõjutab haiges­tumist või tervenemist?». Toon tema ettekandest välja mõned kohad. Milline on sinu enesehinnang, kas see on realistlik või hindad ennast üle või hoopis alahindad? Kas sa valid ohvri või tegutseja suhtumise? Millele keskendud, kas sellele, mida sulle on tehtud, või sellele, mida ise teisele teed? Õnnista oma ligimest, see aitab teda üles ehitada, süüdistused aga tapavad.
Et sinu tunded, tahe ja keha oleksid kooskõlas, selleks tuleb nõustuda kogema ka valusaid ning ebameeldivaid tundeid. Pea meeles, et tunne sünnib 20–30 sekundi jooksul ja tunne möödub, kui sa teda ei toida.
Teadvustamine ehk teadlik kohalolek ning tunnete väljendamine on tähtis samm terve enesehinnangu poole. Luba endale lõbutsemist ja rõõmu. Ka muusika aitab kogeda erinevaid tundeid ning neid välja elada. Võib-olla aitab sinu puhul hoopis kirjutamine tundeid sõnadesse vormida.

Paastu ja palvega
Organismi saab mitut moodi üle kavaldada, et panna när­vi­rakud endorfiine tootma. Üks hea viis on regulaarne liikumine. Mure ja pingete korral vajab organism rohkem endorfiine. Need aitavad pa­randada ene­setunnet ja va­bastavad pingest. Endor­fiinide vabane­mise tagajärjel kaovad valud ja paraneb enesetunne ning inimene tunneb ennast ter­venenuna.
Pirkko Jalovaara ja mõned teised loengupidajad rääkisid ka paastumise tähtsusest. Pirk­ko ise on pidanud juba aastaid laupäeva paastupäevana, kus ta ei söö midagi ning joob vaid tõelise janu korral. Pirkko kinnitab, et selline eluviis on tõstnud oluliselt tema vaimset tundlikkust.
Arst Jari Parkkari aga ütles, et tema paastub kahel päeval nädalas, kus ta jälgib, et kalorite hulk neil päevil ei ületaks 600 kcal. Õigeusu kirik on andnud paastumiseks samuti kaks päeva nädalas, kus enamasti loobutakse piima-, kala- ja lihatoodetest. Peale selle on pikemad paastuperioodid.
Seminari lõpetuseks tahan jagada, mida püha Serafim Sarovilainen on öelnud: «Saavuta sisemine rahu, siis saavad tuhanded sinu ümber päästetud.»
Anneli Nuutinen,
sotsiaaltöötaja Soomes