Vaikus on Valgus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 18. detsember 2002 Nr 50 /
Jõulueelne kiirus ja poodides trampimine on jõudmas haripunkti. Üha enam ja enam pööratakse küll ajaleheveergudel, küll teles tähelepanu jõulude liigsele kommertslikkusele, kuid need jäävad vaid üksikute snoobide intellektuaalseteks hüüeteks üldise jõulubuumi taustal. Kuid jõulude tegelik mõte pole ju vaid jõuluvanas, vaid kahe erineva – igavikulise ja ajalise maailmavaate jõulises põrkumises.
Kuivõrd me enestele teadvustame, milleks oli tarvilik Kristuse sünd või vaimust sigitamine, kui soovite? Ja kuidas meie, usinad kirikuskäijad, sellesse suhtume tänapäeval, 21. sajandil? Kas kui legendi või kui ajaloolisesse fakti, mis juhtus kunagi, käsitledes sündinut minevikuvormis. Traditsioonid on kenad, kuid Kristuse sünd ja surm pole vaid varjud minevikust, eks ole? See on realiteet, mis eksisteerib ka nüüd. Ajaloofilosoof näeb selgelt seda punast joont, mis tuleb antiigist keskaega ja sealt tänapäeva. Kusagil pole midagi katkenud ega pole midagi juhuslikku. Samas on advendiaja traditsionaalsusel komme summutada seda sisemist helinat, mis ütleb: nüüd ja siin! Enamasti saab valdavaks kultuslik imitatsioon viirukisuitsu ja eneserahustusega kirikliku kohustuse täitmisest, mis reeglina õigustab järgneva aasta liturgilist logelemist.
Piiblist leiame kohad, kus prohvetite vahendusel öeldakse meile, et «sinu ohvrisuits on minu sõõrmetele jäle». Jõulukristlasi tavatseti vanasti nimetada kirpudeks, kes panevad kiriku kihelema ja teevad pühendunutele Kristuse sünniootuse ebamugavaks. Seega küsigem enestelt, miks on kirikud täis just nüüd, aga mitte pidevalt. On see usu ja tahte või kultuse ja vaimse eneserahulduse küsimus?
Advendiaeg sümboliseerib meile lunastust ja lootust. Salajast kuuluvustunnet, mis lubab meil hoida ühe käega kinni teispoolsuse servast. Kuid taoline kuuluvustunne kohustab: vabatahtlikuks pühendumiseks ligimese abistamisele; armastusetööks ja teenimiseks. Kuid seda ei saa teha vastu tahtmist. Kirik tavatseb täna kurta, et Jumala viinapuuaia töötegijaid ei jätku. See tuleneb sellest, et me ei usu piisavalt selle aia olemasolusse, sealt nopitavate viljade vabastavasse olemusse.
Usun, et käesolev advendiaeg on kõikidele meile selleks katsumusajaks, kui esitame küsimusi enese kohast selle aia harimisel. Kas oleme valmis töötama koos kirikuga, raputama eneselt ahjusooja mugavuse ning minema abivajajate juurde? Eelkõige kiriku enese juurde küsimusega: kas saan mina tema jaoks ootuseajal midagi teha?
Jaan Tepp
