Vaimulik, kes käib purjekaga kogudust teenimas
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Portreelood / Number: 23. märts 2011 Nr 14/15 /
26. märtsil 50. sünnipäeva tähistav Prangli koguduse diakon Kalle Rebane on üle kümne aasta erinevaid ilmaolusid trotsides käinud mandrilt saarele jumalasõna viimas.
«Oli see siis Jumala seadmine või juhuste rida,» kommenteerib juubilar vaimulikuametisse jõudmist. Üks samm on viinud teiseni. «Suu oli kuiv ja kraevahe märg,» meenutab mees oma esimest jutlust 1987. aastal Kuusalu kirikus, mil ei olnud veel plaani kiriku teenistusse asuda. Ometi jõudis Rebane õige pea Soome kogudusetööd õppima ja edasi usuteaduse instituuti.
Toonasele kirikupoliitikale omaselt lisandus teoloogiaõpingutele praktiline kogudusetöö. Oli raske koormust jagada mitme ülesande vahel. Tekkisid võlad koolis ja pinged isiklikus elus, mis kõik kokku kulmineerus klassikalises läbipõlemissündroomis.
Käegalöömise meeleolu sai ometi minevikuks ja «hing anti sisse», kui Rebane praost Jaanus Jalaka utsitusel võttis vastu väljakutse katsuda jõudu meretaguses Pranglis vaimuliku kohuseid täites. Kuusalust pärit mehele ei olnud meri küll päris tundmatu – «Seda ma teadsin, et on soolane ja milline on mere lõhn» –, ometi nõudis uus elukord teadmiste-kogemuste omandamist senitundmatus vallas.
Sulandumine aegu toiminud külakogukonda võttis aega. Praegu aga on pranglilastel raske meenutada, et saare murret kõnelev ja oma ühemastilise jahiga mandri ja saare vahel seilav, 2004. aastal diakoniks ordineeritud vaimulik sünnipäralt omainimene pole.
Lõimumise õnnestumisest annab tunnistust seegi, et 2008. aastast saame rääkida iseseisvast Prangli kogudusest, mis igal aastal leeritulijate võrra kosub. Kui Jumal lubab ja ilm äärmuslikku kulgu ei võta – nii nagu viimasel jõulu esimesel pühal, mil torm saare-mandri vahelise ühenduse ära lõikas –, toimuvad teenistused Laurentsiuse kirikus korrapäraselt.
Seda ei sega ka Kalle Rebase teoloogiaõpingute jätkumine Tartu teoloogia akadeemias. «Ühe sõbra kinnitusel ühtib juubelikõne 75 protsendi ulatuses matusekõnega, viimase sisuga on seega võimalik suuresti juba eluajal tutvuda,» naerab Kalle Rebane oma esimese tõsiseltvõetava verstaposti künnisel. Tema sõnul ei oma poolesaja eluaasta täitumine just murrangulist tähtsust.
Kallimaks inimeseks, tänu kelle toetavale suhtumisele mees on saanud oma unelmaid realiseerida, on 25 aasta eest kohatud Saaremaa tüdruk Lii, Kalle Rebase laulatatud naine ning laste Virge, Mardi ja Kristiina ema. «Elu on Jumala kingitus, mida ei saa kapinurka tolmama jätta,» on Kalle Rebase elumoto.
Liina Raudvassar
