Valikud, võimalused ja tahe

Ajakirjanduses tähistatakse terminiga «hapukurgihooaeg» suveaega, kui on raske hankida materjali, millega täita lehe külgi. Inimesed puhkavad, kõik on justkui teise rütmi sisse saanud, midagi erilist ei toimu.
Kirikulehel ei ole suvel hapukurgihooaega. Pigem on tõsist peamurdmist, et kõik see, mida toimetus tahaks kiiresti ja kohe lehes ära trükkida, ei pääse lugejate ette paaril lihtsal põhjusel: inimressurssi vähesus ja lehe mahutavus.
Sündmusi, kohtumisi, üritusi kirikuelus toimub kogu aeg ja ühel ning samal ajal rohkem kui üks ning kõigil osaleda ei ole võimalik. Lehetoimetuses Tartus on tööl vaid üks toimetaja ja osalise tööajaga reporter, kelle esmane tööülesanne on kirjutada: uudiseid, ülevaateid, portreesid, olemuslugusid jne. Õnneks on toimetusel palju häid abilisi ja sõpru, särava sõnaga kirjamehi ja -naisi, kes alati on valmis oma panuse andma selleks, et meie ühine leht oleks mitmekülgne ja huviga loetav. Nii usun, et oleme suutnud suurema osa tähtsündmustest lugejateni tuua.
Eesti Kirikus on ainult napp 8 lehekülge, mis peab kõik uudised kuni teadete ja pühapäevaleheküljeni ära mahutama. Vaid kord kuus ilmub leht 12leheküljelisena, sest rahaliselt pole see sagedamini võimalik. Kui vaatate mistahes mahukat päeva- või nädalalehte, siis näete, et nendes on lehekülgede arv paarikümne ringis. Nii palju lehekülgi saab trükkida ainult see väljaanne, kellel reklaami läbi on need leheküljed kinni makstud. Nii saabki lugeja napi tekstiga koos paraja portsu reklaami, mis tihti nii suureline on, et osa artiklitekstigi «ära sööb». Eesti Kirikul seda muret pole – meie oleme sõnaleht.
Enne iga lehenumbri kokkupanekut oleme materjalirohkuse üle rõõmsad, aga ka murelikud. Milline lugu kannatab edasilükkamist ja milline tuleb kindlasti ära mahutada? Mida teha ootamatult saabunud looga, mis iseenesest on väga hea ja vajaks kohest avaldamist, aga mis siis selle asemel välja tõsta? On hea, et tänapäeval tehakse lehte arvutiga ja millegi ümbertõstmiseks on vaja vaid sõrmeliigutust. Veel tosin aastat tagasi ei oleks selline ootamatu vahetus kõne allagi tulnud. Kui lehte tinalaos tehti, oli ka ühe rea väljavahetamine aeganõudev lisatöö ladujatele.
Esmaspäeval arutasime, milline võiks olla selle nädala lehe kaanelugu. Misjoni- ja diakooniapäevad Viljandis olid kahtlemata nelipüha nädalavahetuse suurimaks tähtsündmuseks üldkiriklikult, aga iga koguduse jaoks oli suurimaks sündmuseks kindlasti midagi oma. Nagu ka väikese Narva-Jõesuu koguduse jaoks, kes suure ilu ja pühendumusega tähistas oma koguduse kahte tähtsat sünnipäeva ning mälestukivi pühitsemist kunagise kiriku asukohal. Et Narva-Jõesuu kogudusel on lehe esikaanele sattumiseks tarvis oodata vahest veel kümme aastat, aga misjonipäevi peetakse ka järgmisel aastal, siis seekord seljatas väike suure.
Kui ma laupäeva hommikul Narva-Jõesuu poole sõitsin, kuulsin igal täistunnil Vikerraadio uudistest kahte kirikuelu kohta käivat uudist: jätkuvad kontserdid rannakirikutes ja õhtul algab Kullamaal suur laulupäev koos kirikukontserdiga. Vikerraadiost ei tulnud aga sõnagi Viljandis reedest esmaspäevani väldanud ja alles laupäeval täishoo saanud misjoni- ja diakooniapäevadest, üldkiriklikust tähtsündmusest. Sellest oli siiralt kahju.
Nagu on toimetusel kahju, et pärast tänast ilmub veel kaks lehenumbrit ja siis läheb toimetus puhkusele ning leht ei ilmu enne kui 30. juulil. See paus lehe väljaandmisel on meie ellujäämisvõimalus neid nappe rahalisi võimalusi arvestades, mis lehele on ilmumiseks eelarvega ette nähtud.
Toimetus vajab kõigi teie, armsad lehelugejad, palveid, et kiriku oma ajaleht leiaks rahalist toetust ilmumiseks selle aasta lõpuni; et Eesti Kirik võiks kestma jääda ja me julgeksime septembris välja kuulutada 2004. aasta telliskampaania.
Sirje Semm, peatoimetaja