Valvamine peab olema kristlase eluviis

Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis kõik nad ära –, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest Inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!
Mt 24: 36–44

Kui mingi aeg läheneb lõpule, juhtub nii, et kiire kipub mõnikord lausa rõhuma. Mis peab tähtajaks valmis saama, jääb sageli viimasele hetkele, olgu siis tegu kas töö või mõni muu asjatoimetusega.
Meil on vajadus saada oma asjadega valmis ja ka ise valmis olla. Mida see tähendab – kas oleme sellised, nagu arvame, et peaksime olema nii teiste inimeste kui ka Jumala meelest?
Valvamistööd on mitmesugust. Politsei valvab liiklust ja kooliõpetaja vahetunnis korda. Nõukogude ajal olid omad erilised valvamised. Teinekord on valvamine kõrvalt jälgimine, näiteks tollis, või siis valvatakse kodumaad kaitstes kas piiril või sõjaväes. Mõnel juhul tuleb valves olla ööpäevaringselt, nagu Aafrikas Sambias, kus ma olin misjonitööl. Seal olid valvurid minu valvamisega 24 tundi ametis. (Vähemalt oli see nende kohustus.) Mõnigi kord testisin, kas nad ikka tõesti on valvel, ja mitmel korral leidsin valvurid magamas.
Noores eas võib kogu öö üleval olla, nii et seda ei tunnegi. Vananedes tuleb arusaamine, et ka magada on vaja. Vahel tuleb ärkvel olla sellepärast, et oleme teinud liiga palju tööd või häirib meid hoopis see, et oleme jätnud olulised ja vajalikud asjad tegemata. Teinekord ei lase haigus uinuda.
Kirikuaasta lõppedes kutsutakse meid üles olema valvel. Kas me suudame seda, kui oleme näljas ja külmas või tunneme muret ja hirmu? Või oleme ehk juba nii valmis, et ei ootagi enam midagi?
On Jumala suur tarkus ja arm, et me ei tea seda päeva ja tundi, millal Inimese Poeg tuleb. Päeva evangeelium kuvab selgelt: inimesed elavad oma argielu ning keset seda kõike üks võetakse ja teine jäetakse. Meile tuletatakse meelde, et elame kristlastena selles maailmas ja argipäevas.
Valvamine ei ole kõrvalt vaatamine ning meie asjadki on pakkimata. Elame nii, nagu poleks viimast kohtupäeva olemaski. Kui asutame reisile selles maailmas, siis hakkame varakult kohvrit pakkima. Kas oleme aga valmis, kui viimne teekond on kätte jõudmas?
Meie pääste on tervenisti Jumala töö. Ise me endale ande muretseda ei suuda. Valvamine peab olema kristlase eluviis. On hilja hakata reisiks valmistuma siis, kui minekuaeg juba käes. Seepärast peaks kristlane vaatama selle maailma elu peale nii, et kui kutse tuleb, on ta valmis minema ja kõik rahuga endast maha jätma.
Meie usu püha alus on õpetus meie Vabastaja Jeesuse Kristuse lepitusristist. Kristlik kirik kuulutab andeksandmise suurt sõnumit. See ei kuuluta erinevust, vaid seda, mis ühendab. See ei kuuluta surma, vaid elu. Kristuse pühades haavades on meie jaoks kõik olemas – rahu ja puhkus muredest räsitutele ning igavese elu lootus.
Kuidas võiksime üle elada ajad, mil tunneme endid Kristusest lahus olevat? Peaksime mõtlema, mis saab siis, kui see lahusolek jääbki püsima. Miks me ei soovi, et lisaks kõige lähedasematele omastele ja sõpradele saaks päästetud ka kaugemad tuttavad? Miks lepime nii vähesega? Pöörase ja sageli mõttetu kiirusega tormav maailm meie ümber kisub märkamatult endasse ja teeb kõik selleks, et me ei leiaks aega peatuda ja mõtelda oma elust igavikulises mõõtmes: miks ma olen maa peal seda elu elamas ja kuhu lähen, kui mu aeg siin otsa saab?
Kuidas suudaksime kanda elumuresid ja võita surmahirmu, kui meil ei oleks evangeeliumi, head sõnumit pattude andeksandmisest ja igavesest elust taevas? Et aga seda rõõmusõnumit endas kanda ja selle järgi elada, peame olema valvel, et keegi ega miski meie usku ei kahjustaks.
Selle maailma tuuled ja mured annavad meile tõuke igatseda Jumala armu soojust, nälg õigluse ja vagaduse järele on saatjaks meie eluteel.
Vahel juhtub nii, et keegi ei taha isegi puhkusel olles magama minna või ärkab väga varakult üles, et saaks täielikumalt osa iga päeva andidest. Meid kutsutakse üles valvama. Kas sina oled valmis?

Kari Tynkkynen,
Martna ja Ridala koguduse õpetaja-misjonär