Veteranid eestpalvesse

Sõjameeste kaitsepühak on püha Jüri, keda tuntakse lohetapjana. Legendi järgi ühes metsas elutsev lohe terroriseeris linnamüüride vahele peitunud kogukonda, kellel ei olnud koletise viha vaigistamiseks muud teha kui viia igal aastal ohvriks paar lammast linnatagusesse metsa. Aja jooksul lohe isu kasvas ning seda üritati lepitada järgnevalt inimohvriga. Nii püsis kogukond kurjuse kütkeis seni, kuni saabus julge sõjamees ja lohe tapmisega raius läbi nõidusliku ohvriringi.
Eesti kaitseväe veteranid on samuti pidanud terrorikütkeist vabastama mitmeid hõimkondi Afganistanis või äärmusislamistide vangistuses olevaid linnu Iraagis. Missiooni teemadega seoses ikka küsitakse, milliste Eesti huvide eest kaitseväelastest noormehed ja neiud kaugedel rinnetel võitlevad. Riikide ja rahvaste julgeoleku kindlustamisel lähtutakse põhimõttest, et kui ei astuta kurjusele vastu seal, kus on tema tekkekohti, siis laienedes nõuab see veelgi suuremaid inimohvreid.
Äsja elas maailma kogukond valulikult kaasa ühe Süüria linna ohvriterohkele keemiarünnakule. Selles kodusõtta langenud riigis leviva kurjuse tagajärgi põgeniketulvadena on tundmas enamik Euroopa riike. Ent kohapeal vajati deemonliku kurjuse peatamiseks julget sekkumist rahvusvahelise sõjalise koalitsiooni poolt, kes püüdis õhulöökide ja täppispommitamisega hävitada keemiarelva tootmise asutused ja laod.
Sel pühapäeval, millele järgneb veteranipäev, tehakse Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutes eestpalveid meie rahvusvahelise koalitsiooni ridades võidelnud Eesti kaitseväe veteranide ja nende perede eest. Sõjalisest konfliktist tulijad toovad kaasa haavad ja vaevad. Eesti kogukonnana on meie kohustus veteranidega nende koormaid jagada. Kaplanina olen igal aastal korraldanud ühe leerikursuse vigastatud võitlejatele ning seetõttu on minus ärganud siiras imetlus nende võitlejahinge vastu. Nende läbielatud kannatuste kõrval on minu omad otsekui kerge nohuke. Ja sõna otseses mõttes: talviti on minuga kaasa lohisenud järjest pikenev nohuperiood, mis vaevas nii elurütmi kui töötegemist. Rahvapärimus ütleb, et suplus enne jüripäeva toob tervise. Nädalavahetusel proovisin – ja tõesti, teise korraga nohu kadus! Tegelikult ei ole ma mingi talisupleja. viimati käisin jääaugus 15 aastat tagasi, kui ajateenijatega olin ellujäämislaagris. On tavapärane, et kaplan teeb üksuste liikmetega kaasa kõik katsumused. Tollal, kui sammusin 17 km rännakul, ütles üks sõdur: „Kaplan, teie olete esimene ohvitser, kes meiega kõik asjad kaasa teeb!“ Kaplan käib üksusega kaasas nii metsalaagrites kui missioonidel. Põhjus, miks tõin näite jääaugus käimisest, peitub selles, et kord läbitehtu annab julguse järgmisteks sammudeks ning selle mõju ulatub aastakümnete taha.
23. aprillil tähistame veteranipäeva. Veteranid on need, kes relvaga käes on olnud Eesti huvide kaitsel. On põhjust uhke olla kahe tõelise veterani üle. Aasta alguses sai 100aastaseks vitaalne härra Eduard Kuuskor, kes osales Raua tänava lahingus. See oli 1940. aasta juunipöörde ajal toimunud relvakonflikt Eesti kaitseväe sidepataljoni ja NSV Liidu okupatsioonivõimu vahel. Sündmus hargnes sellest, kui Eesti okupeerimisel tuli loovutada kaitseväekasarmud Punaarmeele, mistõttu paigutati sidepataljon ümber Raua tänava koolimajja. 21. juunil saabusid sinna end töölisoma­kaitseks nimetavad relvastatud isikud ning nõudsid sideväelastelt relvade loovutamist. Sõdurid keeldusid ja avaldasid ebaseaduslikule tegevusele vastupanu. Tänase ajalookäsitluse järgi kinnitatakse, et Raua tänava lahing oli ainus relvastatud vastupanu ilming Nõukogude okupatsiooni kehtestamisel. Nüüd, aastakümneid hiljem, võime uhkusega öelda, et osa meie kaitseväelastest jäi kindlaks oma truudusetõotusele kaitsta Eestit kasvõi oma elu hinnaga. Taasiseseisvunud Eesti on selles lahingus osalenuile andnud riigi kõrgeima sõjalise teenetemärgi, Kotkaristi.
Selleks, et meie veteranid saaksid teenitud tähelepanu, panustavad ka kaplanid. Eriti tänuväärne tegu oli eelmisel aastal kaplan Peeter Paenurme järjekindel tegutsemine, mille tulemusena avati Pärnu kalmistul Raua tänava lahingus esimesena langenud nimeka sideväelase Aleksei Männikuse hauakivi. Et meie veteranid saaksid osa teiste ühiskonnaliikmete tunnustusest, on kõigil võimalus oma poolehoiu näitamiseks kanda aprillikuus sinilille sümbolit!

 
Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan