Viljandi õpetaja Jaan Lattik

22. oktoobril möödus 130 aastat Jaan Lattiku sünnist.
Jaan Lattik sündis 22. oktoobril (3. novembril) 1878. a Karulas Mäkiste talu rentniku pojana. Laisk karjapoiss, kellel töö pigem suu ja mõtte abil sujus, saadeti varakult Valga linnakooli. Tartus õppis ta kroonugümnaasiumis ja 1902. aastast sai temast usuteaduskonna üliõpilane. Pärast ülikooli lõpetamist 1908. a oli Lattik prooviaastal Rudolf Kallase juures Peterburis ja ordineeriti 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus vikaarõpetajaks.
Tänu Jaan Tõnissoni soosingule suundus verivärske hingekarjane Viljandisse, kus ta lisaks maakoguduse vikaarõpetaja kohuste täitmisele pidas Viljandi Eesti Haridusseltsi koolijuhataja ja õpetaja ametit. 1910. aastal valiti Lattik Viljandi Pauluse koguduse õpetajaks, kelleks ta jäi kuni aastani 1939. Ta oli konsistooriumi assessor aastatel 1919–1923 ja Viljandimaa praost 1935–1939.
Lattik oli Eesti Kristliku Rahvaerakonna üks asutajaid ja juhte ning Asutava Kogu ja I–V Riigikogu liige. Haridusministri kohuseid täitis ta 1925.–1927. aastani ja 1928–1931 oli välisminister. Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpus 1939. aastal määrati Jaan Lattik Eesti Vabariigi saadikuks Leedus. 1944. aasta sügisel emigreerus Lattik Rootsi ning suri Stockholmis 27. juunil 1967. aastal.
Jaan Lattik oli võimekas kõnemees, kelle sõnad haarasid ja sütitasid kuulajaid. Teda pole ilmaaegu nimetatud kuldsuuks. Lattik oli edukas kirjanik, poliitik ja kirikuõpetaja ning tegutses kõigil neil aladel energiliselt, isepäiselt ja sageli kompromissitult.
Kirjanik. Jaan Lattiku kirjutatud noortejutud, reisikirjeldused, kõned, jutlused ja memuaarid annavad kokku tubli riiulitäie. Tema raamatute keel on lihtne ja sõbralik, külmaks ei jäta need kedagi. Koolipoisina avaldas ta jutukesi J. Kittali pseudonüümi all, aastaid hiljem kirjutas ajaleheartiklite alla «Asutava Kogu liige».
Tema memuaarid on sündinud pagulasaastatel Rootsis ja räägivad nii kooliaastatest, hingehoidja tööst, riigimehe muredest kui raskest põgenikupõlvest. Lugeja näole toob kirjanik Lattik sageli naeratuse, teinekord poetatakse ka pisar, sest tema tegelaskujud ja juhtumised on pärit elust enesest.
Poliitik. Aktiivse kristliku poliitikuna Asutavas Kogus ja Riigikogus tuli Lattikul heidelda vasakpoolsetega, kes soovisid vähendada kiriku rolli ühiskonnas. Tema teravmeelsed vahelehüüded Riigikogus tekitasid elevust pikkadel istungitel ja tõid Lattikule nii mõnegi poliitilise vastase. Lattiku poliitika võis sageli Kristliku Rahvaerakonna omast erineda, sest olulised otsused võttis ta vastu kooskõlas oma südametunnistusega, mitte erakonnaga.
Kord oli ta isegi nõus ministriametist loobuma, Riigikogust ja erakonnast lahkuma, sest ei tahtnud hääletada oma südame vastu. Lattik seisis tihti Eesti Vabariigi ja Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku vahel, näiteks 1927. aastal tuli tema kui haridusministri otsusega peatada konsistooriumi tegevus Toomkiriku ümberkujundamisel.
Kirikuõpetaja. Kolmekümne aasta jooksul Viljandi maakogudust teeninud õpetajana oli Jaan Lattik oma koguduse seas populaarne. Tal ei olnud mahti pühenduda kõigile koguduse tegemistele ja asjaajamistele, kuid oma raamatus «Viljandi kirikumõis kõneleb» kirjutab ta suurest armastusest oma koguduse, Viljandimaa inimeste ja vana kirikumõisa vastu. Raskeks kujunes 1939. aasta, mil tal tuli loobuda Pauluse koguduse hingekarjase kohast.
Lattik oli palunud seoses diplomaaditööga Leedus end vaid ajutiselt koguduseõpetaja ja praosti kohustest vabastada, kuid konsistoorium otsustas tema palve rahuldamata jätta. Uus õpetaja teda enam maakogudusse teenima ei lubanud. Rasketel sõja-aastatel võis teda vahel kuulda Viljandi Jaani koguduses, mille uksed sealne õpetaja Lattikule alati lahti hoidis. Koguduseõpetaja tööd jätkas ta Rootsis.
Pere. 1908. aastal abiellus Jaan Lattik oma koolipõlveaegse sümpaatia Alice Hassmanniga, kes oli rahvuselt lätlane. Lattikute peres kasvas kolm last: Heino, Helgi ja Aldo. Koos abikaasaga põgenes Jaan Lattik Rootsi, emigreeruda õnnestus ka poeg Aldol, kes asus oma perega elama Kanadasse. Tütar Helgi, kes oli abielus Viktor Pätsiga, küüditati koos presidendi perekonnaga Venemaale. Helgi kahest väiksest pojast jäi ellu vaid vanim, Matti Päts.
Elu viimastel aastatel elas Jaan Lattik tagasihoidlikult Stockholmis. Eakas kirikuõpetaja ja riigimees igatses üle kõige oma lapsi ja kodumaad. Tema kauaaegne kodu, vana kirikumõis oli hävinud, kuid Viljandi õpetajale poleks olnud ükski hind kõrge võimaluse eest veel kord Eestimaale ja kodulinna naasta. Jaan Lattik maeti oma abikaasa kõrvale Stockholmi Metsakalmistule.
Oma kalli abikaasa hauale soovis Jaan Lattik punaseid roose. «Kui mina väsin, küll oleks siis hea ja armas uinuda, kui ma teaksin, et mu lapsed ja lapselapsed astuvad ka vahel ema ja vanaema haua juurde, panevad sinna mõne punase roosi.» Kui Jaan ja Alice Lattik 1. novembril kodumaa mulda maetakse, ei pea enam roosid nende haualt puuduma.

Ursula Haava,
Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant