Pühakirja neljakordsest mõttest

1. osa
Ülikoolide usuteaduskondades on viimase paari sajandi jooksul peetud ajaloolis-kriitilist piibliuurimist praktiliselt ainsaks teaduslikuks lähenemiseks Piiblile. Eesmärgiks on olnud välja selgitada, mis siis muiste sündis või öeldi, ning leida kõige vanem ja usaldatavam tekstikuju. Seda on tehtud erinevate meetoditega: kirjanduskriitilise, religiooniloolise, vormiloolise ja traditsiooniloolise analüüsi vahenditega. Vahel on tulemuseks olnud üsna karm pilt, nagu ipsissima vox Iesu fikseerimisel, kus suurt midagi ei jäänud ehtsana järele.
Nüüdseks näib, et see objektiveeriv suund on oma äärmise piiri saavutanud ning peale tungivad täiesti uued lähenemised. Kurikuulsaks on saanud katoliiklasest preester ja õpetlane Eugen Drewermann (snd 1920), kes interpreteeris Piiblit Jungi koolkonnast inspireeritud psühhoanalüütiliselt ja kõrvaldati 1992. aastal ametist.
Väikese liialdusega võiks öelda, et raamatuturgu valitseb esoteeriliste, feministlike ja muud taolist sorti piibliseletuste mass. Eriti läheb rahvale peale vandenõuteooriate lansseerimine, näiteks Dan Browni «Da Vinci kood» või siis spekulatsioonid Juuda evangeeliumi ülisuurest tähendusest.
Mida tuleks niisuguses olukorras professionaalsel piibliteadlasel ette võtta? Pelk kindlakstegemine, wie es eigentlich war, ei rahulda enam kedagi. Ilmselt tasub siis pilk heita taas sellele, kuidas alguses ning pikki sajandeid on pühakirja mõistetud.
Piibli neljakordne mõte on eemalt vaadates kunstlik konstruktsioon, ent tegelikult ei ole ta seda. Meil ei ole põhjust teda mehaaniliselt elustada püüda, kui eksegeesi ajalugu Hans Georg Gadameri (1900–2002) hermeneutika valguses silmitseda. Gadamer räägib mõjuloost (Wirkungsgeschichte), s.t tekst ei ole ainult kunagine tekst, vaid temast ei saa enam eraldada hilisemaid seletuste kihte, mis nüüd kuuluvad tema juurde. Pühakirja tekstide tõlgendamine ei ole pähklipuremine, kus peab saama kätte kõva koore all peidus oleva maitsva sisu, pigem sibulakoorimine – võtad maha ühe kihi teise järel, aga «tuumani» ei jõuagi, pigem avastad, et kõigil kihtidel on oma roll.
Mis puutub seletuste mitmekihilisusse, siis ei ole nii, et oma tekkeajal on tekstil olnud vaid üks ja ainus mõte, millele hiljem on muid tõlgendusi lisandunud. Vana-Egiptuse müsteeriumireligioonides tunti kolme kihti: a) epistolograafiline, b) hieraatiline ja c) hieroglüüfiline, s.t pühendatutele. Clemens Alexandrinus selgitab: «Aabete esimene liik on kasutatav tavaelus, sellele järgneb sümboolne kiri. Sümboolne kiri jääb ometi sarnaseks välise maailma asjadele, kuna ta neid jäljendab, aga ta läheb üle vaimse mõtte väljendamiseks, ja lõpuks võtab endasse mõistatusliku, muutudes mõistukõneliseks.» (Stromata V,4 § 19–20)
Ka juudi salaõpetus kabala räägib «kolmekordsest pühakirja mõttest» resp. «Toora kolmekordsest kattest»: «Jutustused on ta rüü; nendest väljakooruv moraal on ta ihu; varjatud salapärane mõte lõpuks on Toora hing! Rumalad peavad jutustusi endid juba Toora ihuks ega tungi sügavamale. Arukad näevad ka veel seda, mida rüü katab. Tõeliselt targad aga silmitsevad üksnes Toora hinge.» (Sohar III,152).
Nagu paljudes teistes asjades, nii on ka kristliku pühakirjaseletuse jaoks olnud määrava tähendusega suur teoloog Aleksandria Origenes (u 185–254). Origenes oli mõjutatud nii egiptuse müsteeriumide kui ka (Philoni vahendatud) juudi kabalast ja muidugi platonistlikest filosoofidest (eelkõige trihhotoomia suhtes). Tema esindab kolmekordset pühakirja mõtet, mida defineerib nõnda: «Lihtsameelne võib lasta ennast ehitada pühakirja lihast (nõnda tahame nimetada kirjatähelist tõlgendust); juba edasijõudnu tema hingest; täiuslik aga laseb ennast ehitada vaimsest seadusest, mis annab varjukujusid tulevastest hüvedest. Sest nii nagu inimene koosneb ihust, hingest ja vaimust, nii on jumaliku majapidamise kohaselt ka pühakiri antud inimesele õndsuseks.» (De principiis IV,2,4)
Origenese järgi on kolm pühakirja mõtet: a) ajalooline (ihu), b) moraalne (hing), c) müstiline (vaim), kusjuures tõlgendus c) (müstiline) on enne tõlgendust b) (moraalset). Sest Origenese jaoks kasvab kirjaseletus välja «sündmusest, taotleb Kristuse müsteeriumi ja seega Jumalat tabada ning otsib viisi, kuidas müsteeriumi üksiku kristlase kujus vastu võtta lasta». Moraalne-hingeline tõlgendus osutub seega müstilis-vaimse tõlgenduse rakenduseks, mistõttu rangelt võttes saab rääkida ainult kahekordsest pühakirja mõttest: ühel pool seisab ajaloolis-kirjatäheline, teisel pool vaimne pühakirja mõistmine oma diferentseeringutega.
(Järgneb.)
Toomas Paul, teoloogiadoktor

Dr Toomas Pauli ettekanne EELK Usuteaduse Instituudi 60. aastapäeva piibliteaduste konverentsil «60 aastat Piibliga» 5. mail 2006.