Üle-eelmisel nädalal, täpsemalt
esmaspäevast neljapäevani kiikas mitu uudishimulikku kiriku suunas ja mõnigi
uuris õpetajalt, kuidas kirikus toimuvat näha saaks. Nimelt toimetas
kirikuseinte vahel orelimeister Hardo Kriisa, kes pani kokku Avinurme kiriku
uut orelit.

Eelmisel pühapäeval said aga kõik
kirikulised vastset pilli oma kõrvaga kuulda ja silmaga näha, sest
pärastlõunasel jumalateenistusel pühitses oreli Tartu praost Joel Luhamets.
Orelit mängis Tartu Pauluse koguduse organist Anna Humal ja esines Berliini
ooperikooli õpilane Sirje Viise, kelle sugulane Gustav Viise oli siin aastail
1941–1955 koguduse õpetajaks. Kuulda sai ka Avinurme mees- ja naiskoori ning
kohalikku puhkpilliorkestrit.

Kingitus Saksamaalt

Oreli saamine on kogudusele suursündmus,
sest pilli hankimine oli mureks kiriku valmimisaastast, 1909. aastast alates.
Kaua musitseeriti väikesel koduorelil, millel jäi puudu kirikusaali täitvast võimsusest.
Ehkki enne II maailmasõda korraldas toonane õpetaja Julius Keller korjanduse
oreli heaks, jäi instrument olude muutudes hankimata. Mõne aasta eest õnnestus
hankida väike elektriorel, millel jumalateenistusi kuni eelmise pühapäevani
saadeti.

Uue oreli lugu on Avinurme koguduse õpetaja
Rene Alberi sõnutsi Jumala juhtimine: «Kui Tartu organist Anna Humal mullu meie
kirikus käis, jäi talle vist siinne vilets olukord meelde. Üks Saksamaa kogudus
pakkus sügisel Pauluse kogudusele oma orelit kingiks, siis tegi linnakogudus
ettepaneku see Avinurmes üles seada, sest Pauluse kirikus on juba olemas väga
hea digitaalne orel.»

Tingimuseks seati, et kogudus leiab ise
raha orel Saksamaal lahti monteerida, kohale transportida ja uues kohas üles
seada. «Ka siin  aitas Jumala suur
juhtimine,» rõõmustab Alberi.

Juba mõni aeg tagasi olid kunagise õpetaja
Gustav Viise tütar ja poegade pered Ameerikast tahtnud Avinurme kogudust
aidata, ja nüüd avaneski võimalus. Lisaks ameeriklaste abile saadi 15 000
krooni toetust Eesti Kultuurkapitalilt.

Eestiga ammu seotud

Töökorras paarikümne aasta vanune orel
jõudis Avinurme veebruaris.  Pill on
pärit Saksamaalt Põhja-Elbe kirikust Pauluse koguduse sõpruspraostkonnalt ühest
likvideerimisele läinud kogudusest. «Sellega on seotud eestlasest kirikuõpetaja
dr Toomas Põld, kes on olnud ka selle oreli ehitamise juures mõnikümmend aastat
tagasi. Nii on juba sünnist saati Eestiga seotud orel igati õigustatult viimaks
siia kohale jõudnud,» täheldab õpetaja Alberi.

Saksamaal oreli lahtivõtmist ja Eestisse
toomist korraldamas käinud orelimeister Hardo Kriisa hindab instrumendi heaks,
sest vana oreli korrastamine olnuks tema arvates ülearu kulukas ja ka mõttetu –
kirik vajaks võimsamat pilli. Uuski pole võimas kontsertorel, vaid eelkõige
abivahend jumalasõna kulutamisel, kuid koguduse jaoks kauaoodatud suursündmus.

Üsna haruldast vana orelit, 1852. aastal
orelimeister Gustav Normanni ehitatud koduorelit, mis on vanim ese Avinurme
peaaegu sajandivanuses pühakojas, saab endiselt kirikus näha. Muinsuskaitse
asjatundjate arvates tasub kirikusse vaatamiseks alles jätta vana oreli
prospekt.

«Et turiste siinkandis suvel ikka käib,
jääb see kirikusse kui vaatamisväärsus, kui osa meie ajaloost,» märgib õpetaja
Alberi. Seda enam, et siinsamas pastoraadi kõrval asub Avinurme muuseum,
kellega kogudus koostööd teeb.

Õpetaja Rene Alberi kiidab kohalikku
rahvast ja hindab koostööd siinsete asutuste ja ametnikega: «Ei kujuta ette, et
väikses kohas õlg õla kõrval elades hästi läbi ei saadaks! Kiriku- ja alevielu
on üksteisega läbi põimunud,» tõdeb Alberi.

Lea Jürgenstein