Mitte ainult meenutades, vaid ka mõistes

Paastuaeg on eriline periood, mis on täis tähendusrikkaid ja sügava vaimse sisuga hetki, mil kristlastena valmistume ülestõusmispühadeks, mõeldes Kristuse kannatustele ja ristisurmale. See on aeg, mil meie usuline elu saab uue mõõtme, kutsudes meid sügavamale enesevaatlusele ja eneseuuendusele ning vaimsele kasvule, et meie usku süvendada ja vaimu puhastada.

Kristuse kannatused tuletavad meelde, kui suur on armastus, milles Jumal on end meile andnud ja milles meie oleme kutsutud elama ning seda armastust edasi jagama. Kirjas efeslastele, viienda peatüki alguses ütleb apostel:  „… ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks …“

Meie rahva ajalugugi on täis traagilisi hetki, mil kogu rahva ja iga üksikisiku usku ja lootust on pandud proovile. Käesolev kuu toob meieni ka märtsiküüditamise aastapäeva, millega meenutame 1949. aasta 25. märtsil alanud küüditamisoperatsiooni, mis põhjustas meie rahvale rohkelt kannatusi ja kaotusi.

Sellel paastumaarjapäeva varahommikul leidis aset tragöödia, mis jättis sügava jälje meie ajalukku. Eestist viidi vägivaldselt oma kodudest minema perede kaupa tuhanded inimesed, kes selle ühe öö jooksul kaotasid oma elu, kodu ja lähedased ning kellest paljudel ei olnud enam kunagi võimalust kodumaale ja oma põlisesse koju naasta.  Selle sündmuse meeles pidamine kutsub meid mitte ainult meenutama, vaid ka mõistma, et meie identiteet on tihedalt seotud meie ajalooga.

Just nagu Kristus, kes seisab meie kõrval meie kannatustes, nii võime ka meie rasketel aegadel solidaarselt seista üksteise kõrval, jagades nii rõõme kui ka muresid, kanda üksteise koormaid. Olgu see mälestus meeleheite hetkedest meie ajaloos innustajaks, mis kutsub meid olema tugevad ja toetama üksteist. Meie mälestused ei ole mitte ainult kurbuse ja kaotuse, vaid ka lootuse ja ellujäämise märk.

Paastuaeg kutsub meid üles mitte ainult vaatama enda sisse, vaid ka meenutama ja austama neid inimesi, kes on meid juhtinud ja toetanud. Kuu aega tagasi tabas Eesti kristlaskonda ja laiemat üldsust tervikuna raske kaotus, kui siitilmast kutsus Looja ära armastatud vaimuliku Eenok Haameri.

Tema õpetused ja juhised on inspireerinud paljusid, sealhulgas ka mind sel ajal, kui omandasin teoloogilist kõrgharidust Eenoki käe all.

Minu õpingud ja ka hilisem töötamine Tartu Teoloogia Akadeemias on olnud oluline osa minu vaimsest teekonnast, mille käigus omandatud teadmised ja elutarkus on valmistanud mind ette praeguseks tööks vanglateenistuse kaplanaadi oikumeenilises keskkonnas, kus saan jagada Kristuse armastust ja lootust ka kõige keerulisemates olukordades.

Eenoki ärasaatmisel oli tunda, kui sügavalt ja laialdaselt ta inimesi puudutas. Mustvee kirikus ma tundsin, et olen osa millestki suuremast, millestki, mis ühendab meid kõiki, kes oleme pühendunud Jumala teenimisele, ning et tema pärand elab edasi meie südames.

Nii nagu Kristus kannatas meie nimel, olgem ka meie valmis kannatama ja teenima neid, kes on meie ümber, olles alati avatud armastusele ja kaastunde jagamisele. Olgem koos sellel kannatusaja teekonnal ja olgu see paastuaeg meile kõigile võimaluseks sügavamalt mõista Kristuse armastust ja andestust ning meie vastutust üksteise ees.

Tarmo Linnas

vanglateenistuse peakaplan