70 aastat tagasi pühitseti Pelgulinnas kirik

Peeteli koguduse lugu selle asutamisest 1927 kuni sulgemiseni 1962

EELK Tallinna Peeteli koguduse asutamiskoosolek toimus 23. aprillil 1927 Tallinna Linnamisjoni majas. Järgmisel peakoosolekul valiti esimeseks õpetajaks endine Jaani koguduse õpetaja Hermann Hansson.
Et vastloodud kogudusel puudus oma maja, pakkus abikäe Rootsi-Mihkli kirik, kus oldi kostiliseks ligikaudu kaks aastat. Lühikest aega käidi koos Piiskoplikus Toomkirikus. Vastuolude tõttu juhatusega lahkus 1929. a lõpul ametist õpetaja Hansson. Teiseks õpetajaks valiti Roderich Bidder.
Nurgakivi pandud
Kogudus kolis Pelgulinna, kus üüriti endise makaronivabriku ruumid aadressil Tarabella (Timuti) 26. Alles Pelgulinna asudes muutus koguduseelu aktiivseks, sest ruume polnud enam tarvis kellegagi jagada. 1930. a kinkis koguduse liige Gotlieb Luss krundi, millele kirik ehitada. Kahjuks ei osutunud see aga linnaplaneerimise seisukohalt võimalikuks.
1935. a saadi Tallinna linnavalitsuselt tasuta krunt aadressil Preesi 5/7. Algne plaan nägi ette ehitada väike kena puukirik, mille projekti aga ei kinnitatud. Teine projekt telliti arhitekt Sachariaselt ja 14. mail algasid ehitustööd. 13. juunil 1937 pani tollane Tallinna praost Hans Kubu suure rahvahulga osavõtul uuele kirikuhoonele nurgakivi.
Kiriku ehitamise ajal peeti vabaõhujumalateenistusi otse ehitusplatsi kõrval ja lähedalasuvas Kopli metsas. Kui kirik oli katuse alla saanud, tuli ehitustöödesse ligemale pooleaastane seisak, sest kassa oli tühi. Jooksvad rahalaekumised olid väikesed ja nendega suudeti vaevu tasuda seniseid võlgu.
Abipalved teele
Kõik taotlused uut laenu saada osutusid tagajärjetuiks. Tuli kokku koguduse erakorraline koosolek. Õpetaja Bidder avaldas arvamust, et kramplikud katsed laenatud rahaga edasi ehitada on riisunud Jumala õnnistuse ning Jumalalt tuleb andestust paluda, et on liialt loodetud inimeste, mitte Jumala peale. Õige pea pärast seda avanesid uued võimalused ning ehitajad soostusid kiriku valmis ehitama oma kuludega, tingimusel, et kogudus tasub võlad järgneva kümne aasta jooksul.
Korduvalt pöörduti abipalvega ka vennastekoguduse poole, kelle liikmeskonda õpetaja ise kuulus, et nemad korraldaksid peetellaste toetamiseks palveõhtu. Et peavanem Leidtorff sellega pikalt venitas, pidas õp Bidder vennastekoguduse majas pühapäevase peajumalateenistusega samal ajal «kodutu koguduse erakorralise teenistuse», nagu ta hilisemas seletuskirjas praost Kubule teada andis.
Sellega lõi ta aga pretsedendi ja juba järgmisest pühapäevast alustasid ka vennaksed hommikusi palveteenistusi. Bidder kahetses, et tema tõttu olid alguse saanud uued tõsised pahandused kiriku ja vennastekoguduse vahel. Õnneks lahenes olukord peagi soodsalt.
Ka rahalised annetused tulid sealt, kust neid isegi oodata ei osatud, ning kiriku ehitus võis jätkuda. Nii toetas vabariigi president Konstantin Päts kogudust 20 000 krooniga. Koguduse kroonika on talletanud loo lesknaisest, kes saunaraha arvelt kokku hoides annetas 5 krooni kiriku heaks. Kopli koguduse lapsed panid omalt poolt kokku 4 krooni ja 50 senti. EELK kogudustest oli suurim annetaja Pärnu Eliisabeti kogudus 35 krooniga. Koguduse organist Juhan Laanemaa aga loobus oma palgast.
Kirik pühitseti
Detsembrikuu alguspäevil võis kunstnik Karl-August Herman asuda altariaknaid maalima. Maal, mis valmis kahe nädalaga, kujutas stiliseeringuid Kristuse sünnist, surmast ja ülestõusmisest. Kahjuks hävis see Teises maailmasõjas Nõukogude lendurite õhurünnakute ajal.
Neljandal advendipühapäeval, 18. detsembril 1938 pühitses ja avas uue kiriku tollane piiskop H. B. Rahamägi. Valitsuse esindajana võttis tseremooniast osa haridusminister A. Jaakson, tervituse saatis siseminister R. Veermaa. Kokku osales teenistusel 14 vaimulikku Tallinna praostkonnast, nende seas piiskoplikud vikaarid Kubu ja Soomre.
Pelgulinnas elas palju lapsi ja seetõttu oli teravalt päevakorras lasteaedade probleem. EELK sotsiaaltöö toimkond tegi ettepaneku avada kogudusemajas lastepäevakodu. Peeteli koguduse nõukogu lükkas esialgu ettepaneku tagasi, sest kardeti, et «lapsed võivad ilusa leerisaali ära rikkuda». Järgmisel koosolekul otsustati siiski lastepäevakodu avada tingimusel, et lapsed viibivad leerisaalis üksnes õppetundide ajal ja mängivad all keldrisaalis.
Lasteaed töötas 1. oktoobrist 1939 kuni 1. maini 1940. Kui sügisel oli lapsi 30, siis kevadeks juba 60. Lastele õpetati usuõpetust, laulmist, kodulugu ja võimlemist. Lasteaia juhatajaks kinnitati Marta Uuetoa. Kevadel läks lasteaed suvepuhkusele, kuid sügisel uue riigikorra tingimustes enam tööd jätkata ei saanud.
Sügisel 1939 lahkus õp Bidder seoses ümberasumisega Saksamaale. Õpetaja lahkumisjumalateenistusel otsustas koguduse nõukogu, et uus õpetaja peab olema «sama vaimu» mees.
Koguduse märterõpetaja
Selleks osutus senine EELK noorsootöö peasekretär mag Karl Tiit. Uus õpetaja oli ühiskondlikult väga aktiivne. Ta oli kirikuvalitsuse esindaja Eesti Karskusliidu Koduse Kasvatuse Instituudis, tegev Usuteadusliku Ajakirja toimetuses ja Eesti Kirjanduse Seltsi asemikekogus, kaastööline Eesti Entsüklopeedias, usuteaduslike oskussõnade toimkonnas ning tõlkis mitmeid kristlikke raamatuid lastele ja noortele, samuti teoloogilisi teoseid.
Tema organiseerimisel moodustati koguduses kirjandus- ja perekonnaõhtute toimkond, elavnesid hingehoiutöö ja kodukülastused ning äratusnädalate korraldamine.
Kahjuks ei olnud aktiivsel koguduseelul antud kesta kaua, sest juba ööl vastu 1. nelipüha 1941. a vangistati õp Tiit ja tribunal määras ta surma mahalaskmise läbi. Peeteli kogudus sai endale esimese märtri, kui Karl Tiit Permi oblasti Solikamski kinnipidamiskohas Usollagis 18. detsembril 1942 suri.
Üle aasta oli kogudus ilma oma õpetajata. 1942. a valiti uueks hingekarjaseks Konstantin Kütt, kes sai ametis olla vaid mõned kuud, sest Haapsalu Püha Johannese kogudus, kust ta tuli, nõudis ta enesele tagasi. Ometi jõudis juba selle lühikese aja jooksul, nagu kirjutab koguduse kroonika, tekkida Kütil suur poolehoid kogu Pelgulinna rahva hulgas.
Avaldati lootust, et õp Küti kuulutuse läbi võiks kogu Pelgulinn saada Peeteli koguduse liikmeks. Pärast säärast kaotust otsustas kogudus pöörduda kirikuvalitsuse poole palvega kutsuda Saaremaalt Anseküla ja Jämaja kogudusest tagasi õp mag Adolf Horn, kes oli ajutiselt enne Kütti kogudust teeninud. Horni ajal jätkus aktiivne koguduseelu vaatamata vaenulikule riigikorrale.
Tagakiusamine jätkub
Kui koos taganevate sakslastega lahkusid Eestist ka piiskop Johan Kõpp ja mitmed konsistooriumi juhtivad vaimulikud, valiti Adolf Horn erakorralisel Tallinna praostkonna õpetajate koosolekul EELK ajutise korraldava toimkonna kolmeliikmelises koosseisus peasekretäri ülesannetesse. Selles ametis oli ta 29. novembrist 1944 kuni uue piiskopi ja peasekretäri valimisteni 24. märtsil 1945.
Sama aasta talvel valiti ta kirikuvalitsuse assessoriks ja Tallinna praostkonna abipraostiks. Ta valiti ka 3. märtsil 1945 asutatud EELK Usuteaduse Instituudi organiseerivasse toim9konda ning kandideeris samas ajaloolise usuteaduse ja ladina keele õppejõu ametikohale. Tema aktiivsus ärritas ENSV julgeolekuorganeid. A. Horn arreteeriti 14. veebruaril 1948.
Temale esitatud süüdistuste rida oli pikk: teenimine Eesti armees ohvitserina 1918–1920, Eesti armee ohvitseri Kristjan Saare varjamine, saksa sõjavangide varjamine oma kodus Nõmmel 1946. aastal, kuulumine Nõukogude-vastasesse organisatsiooni Relvastatud Võitluse Liit, kirjavahetuse pidamine Eesti pagulastega Ameerikas ja Rootsis põgenemise eesmärgil, õpetaja Pärno põgenemise organiseerimine vanglast.
Lisaks sellele oli Horn julgeoleku silmis truudusetu agent. Agent Pravdini nime all värvatuna sai tema ülesandeks hernhuutlaste üleviimine vene apostellikku õigeusku, et tugevdada õigeusu kiriku positsioone Eestis. Seda ei kavatsenudki ta teha. Horn olevat ametivendadele EELKs teatanud oma agendiksolekust. Samuti kartis julgeolek Horni tõusmist Tallinna praostiks ning usuasjade volinik Kivi oli seisukohal, et piiskop August Pähn oma pehme iseloomu tõttu on Adolf Horni ja Ferdinand Jürgensoni mõju all.
Tribunal määras Hornile 10 aastat vangistust. Ta viidi Komi ANSV Intallagi, kus suri 17. jaanuaril 1952. Hornist sai väikese koguduse jaoks juba teine veretunnistaja.
Mustad pilved kogunevad
Järgmiseks õpetajaks kutsus kogudus Kaide Rätsepa, kes oli juba jõudnud silma jääda jutlustajana. 26. detsembril 1948 ordineerimisjumalateenistusel introdutseeriti Rätsep koguduse õpetajaks. Tolle aja suurimaks mureks koguduseelus oli õpetaja ametikorteri puudumine, mis oli linnavalitsuse käsul antud kasutada ühele baptisti jutlustajale kindla eesmärgiga erinevad kirikud omavahel riidu ajada. Ka oli baptistide hulgas lastud lahti jutt, et õige pea antakse kogu Peeteli vabakogudustele. Aktiviseerusid lahkusulised, kes käisid peetellasi misjoneerimas.
Selle tulemusena küsinud paljud koguduse liikmed õpetajalt, miks neil oma koguduses kuulutada ei lubata, kuna lahkusulised oma palvemajades seda teevad. Arvati koguni, et õpetaja seda omal algatusel keelab ega usutud EELK vastava seaduse olemasolu.
1954. a hakkasid koguduse kohale kogunema ähvardavad mustad pilved. Elamutevalitsus tahab võtta enda kasutusse kirikuhoone küljes oleva elamu. Juba mõni aasta tagasi oli leerisaal läinud Kreutzwaldi-nim raamatukogu käsutusse laenutuspunktina ning keldrisaalis asusid kondiitrivabriku Kalev tootmisruumid.
1954. a toimus õpetajate vahetus Kaarli kogudusega. Konsistooriumi poolt määrati Rätsep teenima Kaarli kogudust ja sealne abiõpetaja Mihkel Liikane toodi Peetelisse. Uus õpetaja oli juba paari kuu pärast meeldivalt üllatunud, et Peetelis esineb täiesti karskeid tähtpäevade pühitsemisi, mida tema varemalt mujal kogudustes polnud näinud.
Põhjusena tõi ta välja asjaolu, et kogudus on kasvanud välja pietistlikest ringidest, mis ongi vaga meelelaadi ja eluviisi kandjateks. Ometi tuli tal juba mõned aastad hiljem tõdeda, et vanemate koguduseliikmete surres ja uute lisandudes muutus ilme tasapisi «ilmalikkuse» poole. Muret tegid õpetajale ja koguduse organistile EELK Usuteaduse Instituudi kirikumuusikaüliõpilased, kes kasutasid oma harjutustundideks Peeteli üsna heas korras olevat orelit.
Hämmastav olevat nende hoolimatus instrumendi korrashoidmisel. Paaril korral on seetõttu juhtunud, et «orel keset jumalateenistust ühtäkki vait jääb ja sealt enam ühtegi heli, mis muusika oleks, ei tule», seisavad read koguduse kroonikaraamatus.
Koguduse viimased päevad
Koguduse viimasel tegevusaastal loetakse pühapäevastel jumalateenistustel osalejate arvuks keskmiselt 250 inimest. Õpetaja kurdab, et seda on vähe. Koguduse muusika­elu on selle asutamisest peale olnud väga elav, tegutsevad puhkpilliorkester, segakoor, meeskoor, naisansambel, trio.
EELK Konsistooriumi arhiivist õp Liikase viimast, 1962. a kirjalikku aastaaruannet leida ei ole. Praosti aruanne peapiiskopile sisaldab vaid nappi teavet Peeteli koguduse sulgemisest. Selgust selles aitab tuua Tallinna Linna TSN Täitevkomitee akt, mis ütleb, et kogudus suleti nende otsuse alusel alates 14. augustist 1962 ja anti kasutada Riiklikule Raadio- ja Televisiooni Komiteele.  
Järgmisel päeval tuli kohale kirikuvarasid ülevõttev komisjon. Selle juures viibisid õp Mihkel Liikane, juhatuse esimees E. Born ja koguduse sekretär V. Perker, kes aga üleandmise-vastuvõtmise aktile alla ei kirjutanud, viidates selle õigustühisusele vastavalt usuühingute kohta käivale Ülevenemaalise Kesktäidesaatva Komitee Rahvasaadikute Nõukogu määrusele. Kirikut kasutas Eesti Telefilm oma võttepaviljoni ja rekvisiidilaona.
Nõnda jäi kolmekümneks aastaks suletuks ainus Eesti Vabariigi esimese iseseisvuse ajal ehitatud luterlik kirik Tallinnas ja ootama oma ülestõusmistundi.

Toivo Treiblut,
Tallinna Peeteli koguduse diakon

Peeteli koguduse ja kiriku taastamine pärast taasiseseisvumist
1992. aastal kolis kirikust välja Eesti Telefilm. Esialgu sai kiriku endale EELK Diakooniakeskus.
27. mail 1993 peeti EELK Tallinna Peeteli koguduse taastamiskoosolek. Vaatamata sellele, et kiriku aknad olid kinni müüritud, seinad valgendamata, ruumid hämarad ja lausa kõledad, polnud altarit ega orelit, peeti 6. juunil 1993 pärast 31 aastat kestnud vaheaega kirikus taas jumalateenistus.
1994. aasta veebruarist teenis kogudust Jaak Aus ning koguduse juhatuse esimeheks valiti Marko Tiitus. Kogudust on teeninud ka Voldemar Ilja, Gustav Piir, Peeter Karma jt. Kogudusse kuulus 1995. aastal 58 inimest.
Avo Üprus on olnud koguduse õpetaja alates 1. veebruarist 1996.