Võistlusmomendist oli olulisem mõttevahetus

12.–13. märtsini üle veebi toimunud usundiõpetuse olümpiaadi lõppvoorus pandi proovile koolinoorte usualased teadmised, aga ka oskus väidelda religiooni ja eetikaga seotud küsimustes.

Kaks päeva olid tiheda tegevuskavaga, aga keegi selle läbimiseks kodust lahkuma ei pidanud. Pandeemia tõttu oli kogu ettevõtmine kolitud veebi, mis andis juba 12. korda toimunud üritusele tänavu uudse väljundi. 

Hinnati kiirust ja täpsust

Lõppvoorus tuli täita neli ülesannet. Esmalt anti õpilastele võimalus esitleda oma eelnevalt hindamiskadalipu läbinud esseed (valikus teemad „Kriis kui kohtumõistmine või võimalus uueks alguseks“, „Kas minustki võib saada indiaanlane?“, „Religioon fantaasiakirjanduses ja fantaasia religioonis“, „Kellele kuulub elu algus ja lõpp?“) ning vastata komisjoniliikmete küsimustele. Päevakorrapunkt „Dispuut“ tähendas seda, et paaridesse loositud võistlejad said religiooniajaloo ning tänapäevaga seotud probleemküsimustele poolt- ja vastuargumente leida – oluline oli võimekus väitlemiskunstis ning argumentide esitluses. 

Maailma usundite tundmise test pani proovile faktiteadmised ja hästi läks nendel, kes koolis erinevaid religioone tutvustava kursuse olid hoolsalt läbinud. Viimaseks katsumuseks oli nn välkkõne, kus iga osaleja tõmbas loosiga religiooniga seotud probleemi ning valmistus kümne minutiga viieminutiliseks lööva sisuga kõneks. Hinnati analüüsioskust, faktide seostamist ja kiiret mõtlemist, aga muidugi ka veenvat esitust ning oskust küsimustele vastata. 

Kolmanda koha võitnud Tallinna prantsuse lütseumi abiturient Mia Marta Ruus ei jäänud jänni vastamisega provotseerivale küsimusele, miks võib tappa sääski ja vapsikuid, aga mitte inimest. Ta rääkis looduse hierarhia käsitlusest mitmes maailmareligioonis ja kõrvutas neid sellistega, kus vihmaussil ja inimesel olemuslikku vahet ei tehta. 

Suhtlusest jäi vajaka

Tervituseks sõna saanud siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au avaldas lootust, et selline erakordne, veebi teel olümpiaadi läbiviimine jääks esimeseks ja viimaseks ning järgmistel kordadel saaks taas kokku Tartu ülikoolis vahetult suheldes. Ta kiitis finaliste, kes vägagi keerukatest esseeteemadest suutsid valida võimetekohase ning koostada igaüks heal tasemel kirjatöö. Ministeeriumi esindajana nimetas ta usundiõpetuse olümpiaadi üldkultuurilise hariduse avaldusvormina tunnustust väärivaks ettevõtmiseks.

Kuigi silmast silma suhtlusest jäi vajaka, kiitsid mitmed õpilased just meeldivat õhkkonda. Teise koha pälvinud Mari Saffre Tallinna saksa gümnaasiumist ütles näiteks: „Mulle väga meeldis lõppvooru familiaarne atmosfäär. See võttis stressi maha ja tundsin ennast vabamalt.“ 

TÜ vanemteadur Atko-Sulhan Remmel kinnitas žürii esimehena, et üritus läks hästi korda ja lõppes positiivsete emotsioonidega. Ta tunnistas siiski, et kuigi tehniliselt kõik laabus ning internetipõhisus ei seganud sisu, kannatas isiklik suhtlus ja sellest oli kahju: „Tavaliselt on nii, et koridorides ja voorude vaheajal saavad õpilased žürii liikmetega huvitavate küsimuste üle arutleda, tekib hea kontakt. Seekord jäi see ära, millest on kahju, aga seda kompenseeris osalejate hea huumor ja ootamatud ideed, millega julgeti arutluse käigus välja tulla.“

„Sel korral oli tavalisest rohkem põhikooli õpilaste esseesid, ja seejuures üllatavalt tugevaid, mitmed neist jõudsid ka lõppvooru ja näitasid sealgi üles väga head taset,“ selgitas Remmel, lisades et sarnaselt eelmiste aastatega võib olümpiaadi taset hinnata kõrgeks. „Ütlesin finalistidele, et nad kõik on teretulnud jätkama haridusteed meie usuteaduskonnas ja et iga teaduskond oleks rõõmus selliste tudengite üle,“ lisas esimees.

Õpetaja on oluline

On hästi teada, et aineõpetaja osa õpilaste olümpiaadile jõudmisel ning seal edukalt esinemisel pole võimalik ülehinnata. Põhikooliõpilastest parimaks tunnistatud Tartu katoliku hariduskeskuse 9. klassi õpilase Tähe Helk Rosenvaldi õpetaja Aleksandra Sooniste vastab küsimusele, millega ta õpilasi osa võtma innustab, nii: „Ma ütlen neile ausalt, et see on kõige sisukam ja mitmekülgsem olümpiaad ja ainus, mille käigus õpitakse väga palju. Lapsed ise ka ütlevad, et kontrast teiste olümpiaadidega on suur.“ Usundiõpetuse õpetajana tunnistab ta, et olümpiaadiks valmistujaid tuleb pisut juhendada, aga suurema töö teevad nad ise ära.

Miina Härma gümnaasiumi 11. klassis õppiva Liisa Oksa, kes hinnati esimese koha vääriliseks, õpetaja Tiina-Erika Friedenthal märkis, et sellel aastal oli tema roll eeskätt essee kirjutamise juhendamine: „Lõppvooruks soovitasin kirjandust ja pidasin maha mõned eravestlused, kus tutvustasin religioonide sisevaidlusi ja rääkisin, kuidas mina kristlase ja luterlasena ühest või teisest asjast aru saan.“ Nii põhikooli kui gümnaasiumiastme õpetaja toonitasid usundiõpetuse olümpiaadi toetavat rolli praktilises koolitöös. 

Juba 12. korda toimunud olümpiaadi korraldas tänavu Tartu ülikooli usuteaduskond, teaduse ja religiooni kolleegium ning TÜ teaduskool, rahastasid Eesti Kirikute Nõukogu ja siseministeerium. Atko-Sulhan Remmeli juhitud meeskonda kuulusid žüriiliikmetena veel TÜ usuteaduskonnast prof Anne Kull, vanemteadur Meelis Friedenthal ning lektorid Anu Põldsam, Roland Karo ja Ain Riistan.

Liina Raudvassar