Armastusest, mis saab nähtavaks meie elus

Jah, see ongi sõnum, mida te olete kuulnud algusest peale, et me peame üksteist armastama. Mitte nii nagu Kain, kes oli kurjast ja lõi maha oma venna. Ja mispärast ta lõi tema maha? Sellepärast, et tema teod olid kurjad, aga ta venna omad õiged. Ärge imestage, vennad, kui maailm teid vihkab. Me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi. Kes ei armasta, see jääb surma. Igaüks, kes vihkab oma venda, on mõrvar, ja te teate, et ühelgi mõrvaril ei ole igavest elu, mis temasse jääks. Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest; ning meie oleme kohustatud jätma oma elu vendade eest. Kui nüüd kellelgi on selle maailma vara ja ta näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega!

Johannese esimene kiri 3:11-18

Urvaste kirikus kujutatakse altarimaalil Kolgatal risti löödud Jeesust. Keegi küsis seda vaadates: „Miks on see inimene risti löödud?“ Altarimaali sügavam sõnum on Jumala armastusest. Ristil on Jumala Poeg Jeesus. Temale, kellele oleks pidanud kuuluma inimeste lugupidamine ja austus, sai osaks hoopis naer ja pilkamine.

Jumala armastus ei ole peitunud sõnades, vaid tegudes. Jeesus on risti löödud meie pattude lunastamiseks. Usk Temasse toob meile pattude andeksandmise ja täidab meid armastusega, mis suudab andestada neile, kes on meile halba soovinud või teinud.

Johannes ei kõnele omas kirjas armastusest kui ilusast tundest või sõbralikust sõnast. Ta räägib armastusest, mis peab saama nähtavaks meie elus ja tegudes.

Johannes toob ühe vastupidise näite – Kaini ja Abeli. Kain tappis oma venna, sest tema enda teod olid kurjad, aga venna omad õiged. See lugu näitab meile, kui kaugele võib inimene jõuda, kui tema südames saavad võimust kadedus, viha ja kibestumine. Väliselt võib kõik saada alguse väikesest pahameelest. Kui inimene seda endas kasvatab, hakkab see mõjutama tema sõnu, suhteid ja tegusid.

Me ei pruugi kedagi füüsiliselt tappa, kuid Johannes ütleb, et see, kes vihkab oma venda, on mõrtsukas. Seepärast peame vaatama oma südamesse ja küsima: kas seal on keegi, kelle peale oleme kaua viha kandnud? Keegi, kellele me ei taha andestada? Keegi, kelle ebaõnnestumise üle tunneme salaja rahulolu? Jumal näeb kõiki mõtteid ja tegusid. Jumal näeb, mis on meie südames. „Inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames“ (1Sm 16:7). See sõna on meile lohutuseks ja trööstiks. Võib olla, et teised mind ei mõista, kuid Jumal teab ja tunneb.

Johannes kirjutab: „Armastuse me oleme ära tundnud sellest, et Kristus on jätnud oma elu meie eest.“ See on usu ja armastuse alus. Kristus ise on meie eel valmistanud tee surmast ellu. Armastus on viinud Jeesuse ristile. Ta andis iseenda nende eest, kes polnud seda ära teeninud. Ta armastas ka neid, kes Teda ei mõistnud ja kes koguni astusid Tema vastu.

Hanna laulab kiitust Jumalale, öeldes: „Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles. Issand teeb vaeseks ja teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka.“ (1Sa 2:6–7) Nõnda ei jäta ka Jumal meid maha, kui me Temalt abi otsime.

Mulle on räägitud palju elulugusid ja sündmusi. Meie kogudusel on oma kalmistu ja mõnigi kord olen lihtsalt seadnud sammud pastoraadist kalmistu poole. Kord seal taas jalutades märkasin ühel haual kedagi toimetamas. Astusin inimese juurde, teretasime ja ta rääkis mulle huvitava loo oma isast, kes oli pärast sõda pidanud vangis olema, sest keegi oli ta üles andnud kui endise saksa sõduri.

Kuid juhtus nii, et karistuse ära kandnud, töötas ta petrooleumivedajana kolhoosis. Ta pidi vedama petrooleumi ka oma äraandjale ja need, kes seda teadsid, olevat talle reetmist meelde tuletanud ning imestanud, et mees veab oma äraandjale petrooleumi. Kuid mees oli öelnud: „Küll Jumal karistab.“ Ta usaldas Jumalat ja jättis selle Jumala hoolde.

Mõtlesin mehe kannatlikkusele ja usule. Lugu tuleb mul alati meelde, kui kuulen või näen ülekohut. Jumal aga ongi meie abimees. Mida erilist on armastuses, kui armastame neid, kes meid armastab? Mõni inimene oskab asju ajada nii, et võim ja vägi paneb teisi endast lugu pidama. Kuid kristlastena peame aitama neid, kes on meist viletsamad ja nõrgemad, ning pidama neist lugu. Me võime öelda palju ilusaid sõnu. Võime rääkida usust, headusest ja armastusest.

Kui meie kõrval on inimene, kes vajab abi, ja me teadlikult pöörame pilgu kõrvale, jäävad sõnad tühjaks. Seepärast ütleb Johannes: „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega.“ (1Jh 3:18) Ilusad sõnad ei ole tähtsusetud. Mõnikord vajabki inimene kõige rohkem julgustavat sõna, ärakuulamist või kinnitust, et ta ei ole üksi. Kuid meie sõnade taga peab olema valmisolek tegutsemiseks. 

Kord, noore teoloogiatudengina, jalutasin koos õpingukaaslastega Tallinna vanalinnas. Toomkiriku taga tuli meile vastu eakas kirikuõpetaja, kes hakkas meiega rääkima. Kuulasime ja kui ta lõpuks lõpetas, tänas ta meid kuulamise eest. Meid tänati selle eest, et olime olemas ja kuulasime.

Mõtlen, et armastus võib väljenduda väga lihtsates asjades. Näiteks helistades sellele, kellest pole ammu midagi kuulnud, või kuulates inimest, mõistmata tema üle kohut. Armastus tähendab oma aja või vara jagamist, isegi kui meie uhkus tahaks teisiti. Mõnikord lihtsalt seda, et me ei lähe abivajajast mööda.

Me ei armasta ega pea kellestki lugu seepärast, et Jumal hakkaks meid armastama, vaid seepärast, et Jumal on meid juba armastanud. Kristuse rist ütleb, et meie elu on Jumalale kallis. Selle mõistmine väljendub ja saab nähtavaks suhtumises teistesse inimestesse.

Kerge on rääkida, aga raske on teha. Kaugelt vaadates on inimesed kõik sarnased, kuid mida lähedasem keegi meile on, seda rohkem tuttavaks saavad meile tema head ja vead.

Me ei suuda kogu maailma kannatusi ära võita, kuid saame armastada inimest, kelle Jumal on pannud meie kõrvale. Sageli sünnivadki suured muutused väikestest armastuse tegudest. Paluge, et Jumal annaks meile silmad märgata, südame hoolida ja julguse tegutseda. Et meie usk ei jääks ainult sõnadesse, vaid muutuks nähtavaks selles, kuidas me kohtleme oma ligimest.

Üllar Salumets

Urvaste koguduse õpetaja