Sekularism religiooni vastu ühinevas Euroopas

Veidi üle nelja kuu on jäänud Euroopa Parlamendi valimisteni, mis on kindlasti (vähemalt vormiliselt) sammuks edasi ühtsema Euroopa suunas. Kuid näib, et erimeelsused ainult kasvavad. Vähemalt religiooni puudutavas.
Paralleelselt debatiga, kas põhiseaduslikus leppes peaks viitama kristlusele, on tõstatatud taas küsimus, kas alustada Türgiga liitumisläbirääkimisi või mitte. Eurovolinikuks kandideeriva Siim Kallase sõnul on Türgi küll teisest kultuuriruumist, kuid samas nii sügavalt ilmalik riik (seda tuleb järelikult positiivseks pidada), et religioossed erinevused pole olulised ning kui Türgi täidab kõik nõudmised, võib Türgi Euroopa Liitu vastu võtta. Ka Prantsusmaa pooldab sügavalt ilmalikku riiki ja ühiskonda. Nii paistab, et ilmalikkust toetavad riigid saaksid endale Türgi näol suure liitlase juurde.
Türgi kindlasti ei soovi astuda euroliitu, mille alusdokumendis on viide kristlusele. See käiks just selle vastu, mille tõttu teda Euroopa Liitu ollakse valmis vastu võtma – ilmaliku riigi vastu. Kui Türgi vastu võetakse, kasvab moslemite protsent euroliidu elanikkonnas tervikuna vähemalt kolme-neljakordselt (umbes iga kuues oleks moslem). Moslemite arvu kasv iseenesest annab moslemitega seotud küsimustele Euroopas sootuks uue varjundi.
Pärast Türgi vastuvõtmist ei jää enam alles kultuurilisi argumente välja jätta Albaania või Bosnia – liitumissoovist on teada andnud ka nemad. Kui nende valmisolekut hinnatakse samuti «ilmalikkuse alusel», kasvab «ilmalike liit» veelgi. Jõudude vahekord muutub selgelt Poola, Hispaania, Iirimaa jt rohkem kristlikumat pärandit toetavate riikide kahjuks.
Mulle näib järjest enam, et lõhe ei ole Euroopas mitte kristlaste ja moslemite vahel. Ühel pool on pluralistlik, liberaalne (salliv oleks viimaste arengute taustal raske öelda), pigem võitlevalt sekulaarne osa Euroopast – mida ühendab arusaam, et religioonil ei tohi olla ühiskondlikku või poliitilist mõju. Teisel pool on kui mitte religioosne, siis vähemalt religioosset pärandit hindav ja toetav osa Euroopast.
Esimeste lipulaevaks on Prantsusmaa, kel riigi ja religiooni suhteid puudutavas on Euroopa riikide seas olnud varemgi teerajaja roll. Praegu käib arutelu selle üle, missuguste ühiste mõistete ja hoiakute alla koguneb laienev Euroopa Liit ning kas nende märksõnade seas on ka kristlus või mitte. Küsimus on aga enam kui vaid ühes sõnas. Viide kristlusele põhiseaduslikus leppes omaks vähem või rohkem mõju kõigele, mida Euroopa Liit ette võtab. See otsustatakse ära ajal, mil Euroopa Liidu laienemise näol koguneb ühe mütsi alla seniolematult suur hulk Euroopa maid ja rahvaid.
Rootsi sotsiaaldemokraat ja europarlamendi liige Lennart Sacredeus on öelnud, et üheks tingimuseks Türgile euroliiduga liitumisel tuleb seada valmisolek tunnustada Euroopa kristlikku pärandit. Ühtegi normi ei saa aga kehtestada vaid teatud konkreetse isiku ega ka ühe riigi suhtes. Kuidas nõuda Türgilt seda, mida ei tunnusta ka Prantsusmaa? Ja kui Ankaras pole probleem, kus ta siis on?
Alar Kilp