Tänulikkus aitab märgata

Aga see on nii: kes kasinasti külvab, see ka lõikab kasinasti, ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. Igaüks andku nii, nagu ta süda on lubanud, mitte nördinult või sunnitult, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult, et teil ikka oleks kõike küllaldaselt ning et te oleksite rikkad iga teo tarvis, nagu on kirjutatud: „Ta on jaganud, andnud vaestele, tema õigus kestab igavesti.” Tema, kes annab seemne külvajale, annab ka leiva toiduseks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab teie õiguse vilja. Te saate kõigiti rikkaks igasuguse siira headuse poolest, mis meie läbi valmistab tänu Jumalale, sest selle teenistuse kaudu antud abi mitte ainult ei leevenda pühade puudust, vaid muutub ka rikkalikuks Jumalale antud rohke tänu kaudu. Selle abistamise ehtsuse tõttu te ülistate Jumalat oma kuulekuses Kristuse evangeeliumi tunnistamisel ja oma osaduse siiruses nende ja kõikidega. Oma palvetes teie eest nad igatsevad teie järele Jumala võrratu armu tõttu, mis teie peal on. Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!

(Pauluse teine kiri korintlastele 9:6–15)

Need Pauluse sõnad on tegelikult väga lihtsad. Kui tahad midagi lõigata, tuleb enne midagi külvata. Kui seemet mulda ei pane, ei ole sügisel midagi võtta. Paulus räägib siin küll annetamisest ja heldusest, aga minu meelest on sel mõttel palju laiem tähendus. See puudutab üldiselt meie eluviisi ja suhtumist kõigesse, mis meile on antud.

Sest väga palju on meile antud. Ainult et inimene harjub heaga kiiresti. Harjume sellega, et meil on kodu, töö, toit laual, inimesed meie ümber. Harjume tervisega, kuni see hakkab alt vedama. Harjume rahuga, kuni kusagil lähedal algab sõda. Harjume isegi sellega, et hommikul tõuseb päike ja õhtul läheb looja. Kõik tundub kuidagi iseenesestmõistetav.

Aga Paulus ütleb: „Tema annab seemne külvajale ja leiva toiduseks.“ Meie ülesanne on külvata, tööd teha ja oma elu korraldada, aga kõike me siiski ei korralda. Loodus tuletab seda meile aeg-ajalt päris hästi meelde. Inimene võib olla nii tark ja võimas kui tahes, aga vihma me taevast alla ei too. Kui tuleb põud, siis tuleb põud. Kui sajab liiga palju, siis sajab liiga palju. Kõike ei ole võimalik juhtida.

Võib-olla just sellepärast oleks meil tänulikkust rohkem vaja. Elame ajal, kus kogu aeg peab midagi rohkem olema. Rohkem saavutusi, rohkem raha, rohkem elamusi, parem töö, parem kodu. Eesmärkide seadmises ei ole midagi halba. Loomulikult peab inimene edasi püüdma. Kui me istuksime kõik rahulolevalt ühe koha peal, poleks meil suurt midagi sellest, mida tänapäeval täiesti tavaliseks peame.

Aga edasipürgimisega võib liiale minna. Kui inimene seab endale järjest uusi ja suuremaid eesmärke ja mitte millestki enam rõõmu ei tunne, on midagi paigast ära. Üks eesmärk saab täidetud ja kohe peab tulema järgmine. Kui ei lähe nii, nagu plaanitud, on tunne, et olen läbi kukkunud.

Näeme seda kahjuks ka noorte puhul. Stress, läbipõlemine, tunne, et peab juba väga noorena olema edukas ja teadma täpselt, mida oma eluga teha. Aga elu ei käi alati meie plaani järgi. Mõni asi õnnestub, mõni ei õnnestu. Mõni uks läheb lahti ja mõni jääbki kinni.

Võib-olla peaksime rohkem rõõmustama väikeste asjade üle. Selle üle, et täna läks midagi hästi. Et keegi helistas. Et oli hea vestlus. Et hommikul ärgates ei valutanud kusagilt. Et õues paistab päike või pärast pikka põuda lõpuks sajab. Need tunduvad väikesed asjad, aga tegelikult koosnebki suurem osa meie elust just nendest.

Samas muutub maailm meie ümber tohutu kiirusega. Tehisaru on üks hea näide. Me võime vaielda, kas see meile meeldib või mitte, aga ära ta enam ei kao. Peame õppima tehisaruga elama ja seda kasutama. Kindlasti teeb tehisaru tulevikus ära suure hulga tööd, milleks praegu on vaja inimest. Mõni amet muutub ja mõni võib-olla kaobki.

Päris kõike inimene masina kätte anda ei saa. Ikka on vaja kedagi, kes parandab masina, ehitab maja või veab elektrijuhtme. Ja veel rohkem on vaja inimest seal, kus on vaja inimest ennast. Kedagi, kes kuulab. Kedagi, kes hoolitseb. Kedagi, kes tuleb appi. Kedagi, kes märkab, kui teisel on raske.

Ja siit jõuame tagasi Pauluse juurde. Kui Jumal on meile midagi andnud, ei ole see mõeldud ainult selleks, et me seda endale hoiaksime. Paulus kirjutab: „Jumal on vägev andma teile kogu armu rikkalikult.“ Meile antakse, et meil oleks võimalik ka anda.

See ei tähenda ainult raha. Me saame anda oma aega. Oma teadmisi. Oma tööd. Tähelepanu. Mõnikord on vaja anda vaid hea sõna. Mõnikord kuulata inimene lõpuni ära. Mõnikord aidata seal, kus keegi teine enam ei viitsi.

See kõik on külvamine. Ja me külvame tegelikult iga päev. Küsimus on ainult, mida me külvame.

Tänulikkus aitab meil märgata, et elu ei koosne ainult sellest, mis meil veel puudu on. Väga palju on juba olemas. Väga palju on meile antud. Ja kui me märkame, on lihtsam ka ise heldem olla.

Paulus lõpetab tänase kirjakoha sõnadega: „Tänu olgu Jumalale tema ütlemata suure anni eest!“

Võib-olla võiksime meiegi vahel vähem mõelda sellele, mida meil veel ei ole, ja rohkem märgata, mis meil juba olemas on. Olla selle eest tänulikud ja anda saadut edasi.

Sest kes külvab, sellel on ka lootust lõigata.

Aamen.

Marek Alveus

Nõmme Rahu koguduse õpetaja