Hea on vaid see, mida Jumal on õnnistanud

Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga, sest seda pühitsetakse Jumala sõna ja palve läbi.

Pauluse esimene kiri Timoteusele 4: 4–5

Esmalt selle Uue Testamendi kirja eesmärgist ja sisust, seejärel juba konkreetsemalt.

Kirja autor on Paulus, kes nimetab end kui „Kristuse Jeesuse apostel“ (1Tm 1:1). Ta annab Makedooniast kirja teel juhiseid oma kaastöölisele.
Kirja saaja Timoteus on Pauluse õpilane, noor misjonär, keda ta usaldab. Apostel annab talle nõu ja julgustust Efesose varakristlaste koguduse juhtimisel ja õpetamisel.

Pauluse esimene kiri Timoteusele on Uues Testamendis oluline tekst, milles apostel hoiatab esmalt valeõpetajate eest Kristuse koguduses ja kirikus. Paulus tänab Jumalat armu eest, et teda ennast juhatati õigele teele.

Seejärel julgustab Paulus Timoteust ja teisi usklikke jääma vaimus kindlaks ning andma eeskuju oma jumalakartliku eluga. Ta õpetab õigesti palvetama, juhib ajastu moraalile omaselt tähelepanu sellele, kuidas naised koguduses käituma peavad, loetleb nõudeid kogudusejuhtidele, tuleb tagasi eksiõpetuste tõrjumise juurde ja annab juhiseid leskede ning veel kord kogusevanemate ja koguduseliikmete eluviiside kohta.

Paulus rõhutab kirja lõpul jumalakartust, samuti laimujuttudest ja rahaahnusest hoidumist ning käskudest ja õigest usust kinnipidamist, mis on „aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust“ (1Tm 6:19). Kirjas sisalduv üldine nõue on õpetada ja julgustada teisi nende usus.

Efesos oli Väike-Aasia hellenistlik sadamalinn, mis oli kuulus Artemise templi, kaubanduse, kultuuri ja Rooma impeeriumis levinud eri usukogukondade poolest. Esimese sajandi usklikud elasid eri kultuste, juudi sünagoogide ja hellenistlike filosoofiate keskel. Loomulikult leidus kõikvõimalike filosoofide seas valeõpetajaid, kes pidasid end Kristuse järgijateks. Nad leidsid kergesti poolehoidjaid, nii et Paulus varustab selles keerulises keskkonnas Kristuse õpetuse kaitsmiseks noort, võib-olla kogenematutki Timoteust, juhistega.

Asume nüüd asjakohase peatüki juurde. Neljanda peatüki salmides 1–5 ilmneb, mille eest Paulus Timoteust iseäranis hoiatab. Püha Vaim annab ilmutuse, et aja möödudes mõned hälbivad õigest usust ja pöörduvad eksitavate vaimude juhatuse poole. Need siira näoga õpetajad valetavad, ise oma valet uskudes. Nad suruvad peale reegleid, mida Jumal kunagi andnud ei ole – nad keelavad abielu ja teatud toidud.

Antiikajaloo allikad annavad tunnistust, et Pauluse mure oli õigustatud. Muistsed tekstid mainivad kohalike seas levinud toitumisega seotud ebamõistlikke askeetlikke reegleid. Esimese sajandi rohketes gnostitsistlikes sektides oli levinud ka abielukeeld, mis kõige laiemas tähenduses tulenes dualistlikust mõtlemisest, kus maist keha käsitleti kurjana ja vaimset elu heana.

Paulus rõhutab, et Jumal ise lõi abielu institutsiooni ja ka toidu, et usklikud, kes teavad tõde, leiaksid neist tänulikult maa peal elamise rõõmu. Tänane kirjakoht ütleb selgesti: kõik, mille Jumal lõi, on hea; seda ei tohi tagasi lükata, vaid tuleb tänuga vastu võtta, sest see on Jumala sõna ja palve kaudu pühitsetud ning püha.

Pauluse sõnad on praegu üliaktuaalsed. Andkem endile aru, et kogu läänemaailma woke-liikumine kubiseb ohtlikest valeõpetustest nagu soovikohane soomuutmine (mis on nii teaduslik nonsenss, inimlik ülbus kui ka jumalateotus!), majandusteaduse mõttes rumal idee tasaarengust, loodusteaduste andmetega mittearvestav rohepööre või valimatult kaasav pedagoogika, mis peaks edendama vähevõimekaid, aga kammitseb hoopis andekaid.

Sama lugu on venemeelsete ja teiste hukatuslike poliitiliste ideoloogiate ning islami levitamisega kristlikus Euroopas. Teame ka, et 21. sajandi sotsiaalmeedia ebameeldiv kaasnähe on teabemullid, kus kuulatakse isehakanud koolitajaid, kes hullutavad pseudoteadusliku jutuga oma jüngreid, soovitades vaktsineerimisest keeldumist, mõõdutundetuid askeese või liialdusi ning „ravi“ mürkide manustamisega. See õnnetu nimekiri läheks tõesti pikale.

Pauluse kirja neljas peatükk kutsub usklikke – eriti kirikujuhte – kaitsma kogudust petiste eest, jääma tänulikuks Jumalale Tema heade kingituste eest, kuulutama Kristuse õpetust, elama jumalakartlikku elu ja püsima selles mõtetes, sõnades, tegudes ning tegematajätmistes. See õnnistab nii tänast kirikut kui ka järgnevaid põlvkondi.

Tarmo Kulmar                                                                                                                                          

emeriitõpetaja