Vaata, ma teen kõik uueks!

Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja. Ja ma kuulsin valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks ning Jumal ise on nende juures nende Jumalaks. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.”

Johannese ilmutus 21:1-4

Pühakutepäeva juhtmõtteks on apostel Pauluse sõnad „Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed” (Ef 2:19).

Kas pühak on inimene, kes jõuab Jumalani, või on pühak inimene, kelle juurde Jumal on tulnud? See küsimus kerkis mul, kui püüdsin mõista pühakute päeva sügavamat tähendust.

Jeesus alustab oma mäejutlust õndsakskiitmistega. Ta nimetab õndsaks vaimus vaeseid, kurbi, tasaseid, halastajaid, puhtaid südamelt ja neid, keda taga kiusatakse õiguse pärast. Need pole inimesed, keda maailm tingimata edukaks peab. Jeesus kinnitab, et Jumala tõotus on suurem kui praegune valu ja ustavus Kristusele ei jää viimaks kaotuseks „Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!” (Mt 5:12).

Pühakute päeval meenutame apostleid, märtreid ja teisi kristlasi, kelle elu on olnud usu ja armastuse eeskujuks. Nende pühadus ei seisnenud veatuses, vaid usalduses Jumala vastu.

Ilmutusraamatu 21. peatükis näeb apostel Johannes uut taevast ja uut maad. Ta kuuleb valju häält troonilt hüüdvat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama ning nemad saavad tema rahvaiks …” (Ilm 21:3)

Jumal ei oota, kuni inimene muutub täiuslikuks. Jeesuses Kristuses on ta ise tulnud meie keskele, kandnud meie valu ja läinud meie eest surma. Me ei pea kõigepealt saama täiuslikuks, et Jumal võiks meid armastada. Tema armastus kutsub meid uueks saama.

Prohvet Jesaja kaudu ütleb Jumal: „Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!” (Js 43:1) Jumala ees ei ole me nimetud ega unustatud. Me ei kuulu talle oma saavutuste pärast, vaid tema armu läbi. Pühadus ei tähenda veatust.

Paulus nimetab kristlasi pühade kaaskodanikeks ja Jumala kodakondseteks. Usk Kristusesse ei ole ainult isiklik suhe Jumalaga, vaid liidab meid ka üksteisega. Kirik on Jumala pere, kus keegi ei peaks jääma võõraks ega üksinda.

Luterliku arusaama järgi on kõik Kristusesse uskujad pühad Jumala armu läbi. Pühadus ei ole erakordsete inimeste privileeg ega tasu heade tegude eest. See põhineb Kristuse lunastustööl. Me meenutame usutunnistajaid ja kristlasi, kelle elu on olnud eeskujuks, kuid nende mälestamine ei tähenda, et nad oleksid olnud patuta.

Laupäeval, 31. oktoobril, tähistame reformatsiooni aastapäeva. Usupuhastusega kaasnes ka äge sõnasõda. Ometi manitses Martin Luther 1525. aasta läkituses Liivimaa kristlasi erimeelsuste korral sõbralikult kokku tulema ja üksmeelt otsima. Ta kutsus neid eriarvamusi kõrvale panema ja sõbralikult kokkuleppele jõudma. See on oluline meeldetuletus tänapäevalgi. Me võime seista kindlalt oma veendumuste eest, kuid see ei anna meile õigust teist inimest solvata või alandada.

Tõde ja armastus ei ole vastandid. Kui oleme Jumala kodakondsed, peaks see väljenduma ka selles, kuidas kohtleme oma ligimest. Kas meie sõnad ehitavad üles või kisuvad maha? Kas suudame jääda lugupidavaks isegi siis, kui me ei nõustu? Kas märkame enda eksimusi sama tähelepanelikult kui teiste omi?

Augustinusele omistatakse mõte, et eksimine on inimlik, kuid jonnakusest eksitusse jäämine on hukatuslik. Oluline pole ainult see, kas me eksime, vaid seegi, kas oleme valmis oma eksimust tunnistama. Meeleparandus tähendab valmisolekut lasta Jumalal muuta ka iseennast. „Vaata, ma teen kõik uueks!”

Ilmutusraamatus kõlab Jumala tõotus „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud” (Ilm 21:4). Ka prohvet Jesaja kuulutab, et Issand saab oma rahvale igaveseks valguseks (Js 60:19–21). Kannatustele ja surmale ei jää viimane sõna. Meie lootus on Jumalas, kes tõotab teha kõik uueks.

See lootus ei vabasta meid aga vastutusest tänase maailma ees! Sõjad Ukrainas ja Gazas tuletavad meelde, kui habras on inimese elu ning kui palju kannatusi põhjustavad vägivald ja vaen.

Me ei suuda kogu maailma kannatusi kõrvaldada, kuid saame märgata inimest enda kõrval, kuulata teda ja ulatada abikäe. Kui ootame maailma, kus pole enam vägivalda, peame ise hoidma rahu. Kui ootame aega, mil Jumal pühib ära kõik pisarad, peame märkama neid, kes täna nutavad. Kui usume, et iga inimese nimi on Jumalale teada, ei tohi meiegi kedagi nähtamatuks muuta.

Paulus tuletab meile meelde, et me pole enam võõrad, vaid Jumala pere liikmed. See on ühtaegu kingitus ja ülesanne: võtta vastu Jumala arm ning õppida elama nii, et ka meie kõrval olev inimene võiks kogeda hoolimist, vastuvõtmist ja rahu.

Meie lootus ei põhine sellel, et oleme elanud veatult, sest seda me ei ole! Meie lootus on Kristusel, kes on meie eest surnud ja üles tõusnud, ning tema tõotusel: „Vaata, ma teen kõik uueks!”

Jaak Pärnamägi

Räpina koguduse õpetaja