Muutunud kuulutuskeskkond

Saksamaa kiriklikus ajakirjanduses on tulnud käibele selline mõiste nagu «konfessioonitu», usutunnistuseta inimene. Selle all mõeldakse peamiselt endise Ida-Saksamaa, nn uute liidumaade kodanikke, kes enamuses on juba mitmendat põlve elanud kirikuvõõras ümbruses.
Nende jaoks ei ole lihtsalt olemas selliseid asju nagu Jumal, usk või kirik, sest nad pole nendega oma elu jooksul kokku puutunud ega neid tundma õppinud. Või kui on, siis aastakümneid kestnud ateistliku ajupesu tõttu üksnes negatiivses mõttes.
Kas ei tule tuttav ette? On moeasjaks saanud kõnelda sotsiaalses plaanis kahest erinevast Eestist. Aga kui mitu erinevat Eestit elab usulises mõttes külg külje kõrval, ilma et ühel oleks teisega eriti tegemist?
Paljude jaoks ulatub perekonna lahtiütlemine kristlikust traditsioonist juba kolmandasse või neljandasse sugupõlve ja see on unustatud. Erinevalt soomlasest või rootslasest, kes seisab tõsise otsuse ees, kui ta kavatseb kirikust – kuhu kuulub ju enamus elanikkonnast – välja astuda, ei ole eestlasel seda muret. Valdav enamus pole kirikusse kunagi kuulunudki. Tahtekindlust ja otsustavust nõuab hoopis vastupidine samm, liitumine kirikuga.
Traditsioonikatke, hariduse ühekülgsus, äärmiselt liberaalne seadusandlus, iga üksikisiku vabaduste ja õiguste rõhutamine tema kohustuste ja vastutuse arvel iseloomustavad keskkonda, milles me kristlaste ja kirikuna elame ja töötame ning oma usku tunnistame. Varasemaga võrreldes on see põhjapanevalt muutunud keskkond.
Millised on need inimesed, kellele tahame kristlikku usku ja ellusuhtumist edasi anda? Need küsimused kandsid ja sidusid omavahel möödunud nädala kahte eriilmelist konverentsi, mis mõlemad kogusid arvuka auditooriumi.
Sangaste lossis peetud Õpetajate Konverentsil kirjeldas ühes põhiettekandes professor Arden Haug (USA) Euroopa kiriklikku olukorda ja usulist maastikku, nagu see paistab Ameerika poolt vaadatuna. Teoloogiadoktor Arne Hiob omakorda analüüsis ja hindas kuulutuskeskkonda Eestis. Kuulajate reaktsioonidest oli selgelt näha, et eriti viimane ettekanne sundis kaasa mõtlema ja väljakujunenud seisukohti võib-olla mõneski asjas korrigeerima.
Usuõpetajate Liidu laiendatud aastakoosolekul Pärnu maavalitsuse saalis keskendus tähelepanu kooliõpilastele. Teema oli veidi kitsapiirilisem «Meedia – kasvatab ja õpetab?!» Aga sealgi kuuldud ettekanded andsid kokkuvõttes selgema pildi meie noortest, kellele kooli usu- või religiooniõpetus on suunatud.
Kui kiriku ülesanne on kasvatada inimest inimeseks, siis peame tahes-tahtmata arvestama muutunud ja muutuva kuulutuskeskkonnaga ning tegema sellest omad järeldused. Kuidas edasi minna? Mida tähtsaks pidada? Millest oma tegevuses juhinduda? Küsimusi ja mõtlemisainet kui palju. Sellepärast tervitan mõlemal nimetatud konverentsil alustatud mõttevahetuse jätkumist.
Jaan Kiivit, peapiiskop