Ma usun, Issand!

Juudid kutsusid nüüd teist korda inimese, kes oli olnud pime, ja ütlesid talle: «Anna au Jumalale! Me teame, et see inimene on patune.» Seepeale vastas too: «Kas ta on patune või ei, seda mina ei tea. Tean ainult ühte: ma olin pime, praegu aga näen.» Nüüd nad küsisid temalt: «Mis ta sulle tegi? Kuidas ta su silmad avas?» Mees vastas neile: «Ma ju ütlesin teile, ent teie ei võtnud kuulda. Miks te tahate seda veel kord kuulda? Kas ka teie tahate hakata tema jüngriteks?» Ja nad sõimasid teda ja ütlesid: «Sina oled tema jünger, meie oleme aga Moosese jüngrid. Meie teame, et Jumal on rääkinud Moosesega, aga kust tema on, seda me ei tea.» Mees kostis neile: «See ongi imelik, et teie ei tea, kust ta on, ja ometi on ta avanud mu silmad. Me teame, et Jumal ei kuule patuseid, ent kui keegi on jumalakartlik ja teeb tema tahtmist, siis seda ta kuuleb. Veel ilmaski pole kuuldud, et keegi oleks avanud pimedalt sündinu silmad. Kui tema ei oleks Jumala juurest, ei suudaks ta teha midagi.» Nad kostsid talle: «Kas sina, kes sa oled sündinud lausa pattudes, tahad meid õpetada?» Ja nad heitsid ta kogudusest välja. Jeesus sai kuulda, et nad on ta kogudusest välja heitnud ja küsis teda kohates: «Kas sa usud Inimese Pojasse?» Too kostis: «Kes see on, isand? Ütle mulle seda, et ma saaksin temasse uskuda.» Jeesus ütles talle: «Sa näed ju teda, see, kes sinuga räägib, ongi tema.» Aga tema lausus: «Ma usun, Issand!» ja kummardas teda.
(Jh 9:24–38)

Sündimisest saadik pime inimene on saanud nägijaks. Jeesus on avanud tema silmad. Milline rõõm, milline põhjus olla tänulik! Aga mitte igaüks, kes oli imelise sündmuse tunnistajaks, ei vaimustunud sellest imest. Vastupidi, kõiges kaheldi. Küsiti: kas see on ikka seesama mees? Kas ta ikka oli enne pime? Kutsuti tema vanemad, et neid küsitleda. Ja seda mitte eesmärgiga saada kinnitust sündinud imele, vaid vastupidi, lootuses kuulda midagi sellist, mis selle ime välistaks.
Siin tuleb tahes või tahtmata meelde iga niisugune olukord, kus kõike imelist, mida Jumal on loonud ja mida ta jätkuvalt siin maailmas on tegemas, püütakse teaduslikult ära seletada. Eesmärgiga näidata, et kõige taga on loodusseadused, mitte Jumal. Kuigi selle juures unustatakse, et ka needsamad loodusseadused on Looja poolt seatud ja paika pandud.
Jeesus nimetab pimedateks neid, kes seda ei näe. Neid, kes ei tunne ära Jumala imelist toimimist maailmas, neid, kes ei suuda sellest vaimustuda ega tänulikud olla.
Pimedana sündinud mehe juures toimus tegelikult kaks imet. Ta sai ihulikult terveks, ta võis näha kõike seda enda ümber, mida ta varem vaid teiste meeltega oli saanud ähmaselt aimata. Aga Jeesus oli avanud ka tema vaimusilmad, oli äratanud temas tõelise usu Jumalasse. Sest ihulike silmadega nägemisest üksi ei piisa. Paljud inimesed nägid seda imet, mida Jeesus oli teinud pimeda silmi avades, aga nende usku see edasi ei aidanud.
Ehk just sellepärast ei tee Jumal midagi imetaolist üksnes oma olemasolu tõestamiseks uskmatule maailmale. Seda küll nähtaks, kuid ei usuta, sest süda on sellest kaugel ja puudub tahe uskuda. See lükatakse endast eemale nagu nägijaks saanud mees, kes kogudusest välja heideti, sest tema olemasolu oleks häirinud turvalist enda loodud maailma, milles Jumala imelisel sekkumisel ei ole kohta.
Jeesus ütleb Markuse evangeeliumis: «Silmad teil on, aga te ei näe, ja kõrvad teil on, aga te ei kuule!» (Mk 8:18).
Uskmatus on otsekui kate vaimulikel silmadel, mis ei näe isegi ilmselget ja vaieldamatut.
Usk on see, mis avab meie silmad tõeliselt, nagu juhtus terveks saanud mehega Piiblist loetud loos. Ta nägi seda maailma mitte ainult sellisena, nagu see reaalselt ihulikele silmadele paistab, vaid jumalikus valguses. Jeesus oli mõni aeg enne seda sündmust pühakojas kuulutanud: «Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.» (Jh 8:12)
Uskmatu maailm oli valmis teda nende sõnade eest kividega surnuks viskama. Usklik süda aga järgneb talle, sest näeb selles ainsat teed tõeliseks eluks. Isegi siis, kui see nõuab ohvreid ja loobumist ühiskondlikust tunnustusest, nagu juhtus kogudusest välja heidetud mehega. Ta oli millestki seni turvatunnet pakkunust ilma jäänud, aga võitnud tohutult palju rohkem. Ta ei kobanud enam pimedana teed otsides ja teiste abile toetudes ning sellele lootes, vaid seisis oma usus kindlana. «Ma usun, Issand!» hüüatab nägijaks saanud mees rõõmsalt ning annab nõnda hääle kõigile usklikele kogu maailmas.
31. oktoobril tähistame usupuhastuspüha. Selle päeva juhtsalm meie kirikukalendris kõneleb ainsast alusest, mis meid tõeliselt kannab. «Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus!» (1Kr 3:11).
Ainult usk temasse võib juhtida üle selle silla, mis meid Jumalast lahutab. Aamen.

Lea Kärson,
Rõngu koguduse õpetajakandidaat