Nunn Augusta auline elu 2. osa

2.

Elumuutus
Esimese puudutuse õigeusust sai luterlasest eesti tüdruk juhuslikult. Agnia leidis ema kapist Piibli ja luges seda. «Ema Piibli leidmine 1931. aastal oli märk asjade üle järelemõtlemiseks. Kogu mu elu muutus. Selle hetke valguses on möödunud kogu mu elu,» räägib 87aastane Agnia. Tema jutust on kuulda nii eesti kui vene keelt.
1930ndate lõpul sõitis Agnia koos paljude kaaslastega suveks Laadoga saarele (vana Valamo klooster). Kui ta siis 1934 jälle Valamosse tuli, oli ta luterluse vahetanud õigeusu vastu. «Töötasin kloostri raamatukogus. Meie rühmas oli lisaks eestlastele ka lätlasi ja soomlasi. Kloostri ülem võttis meid lahkelt vastu ja juhatas tööle. Valamo andis mulle palju.» Agnia tahtis jääda Valamosse tööle aastaks, aga algas sõda ja kõik muutus.
Iguumen Hariton andis Agniale saatekirja Lintula kloostrisse, kuid sealnegi seltskond pidi pagema sõja jalust sügavale Soome.
Tööaastad
Lõpuks leidus oma koht Palokis 1946. a. Põgenikeaastad vähendasid õdede arvu 45-lt 30-le ning järelejäänuile oli uues Lintulas palju tööd.
Agnia pühitseti nunnaks 1954. Ta töötas kloostri aednikuna 28 aastat ja laulis ning luges Lintula kirikus ligi 30 aastat. «Töö ei tundunud sugugi raske,» ütleb ta siiralt.
Agnia sõpruskond oli üsna rahvusvaheline, Paloki aastatel sõitis ta Inglismaale sugulaste juurde ja käis endise mehe õe Siljaga ka Tallinnas, kuid kodulinn ei olnud enam endine. Tsepeliinid ei lennanud õhus ja lapsed ei jooksnud vaatama linna esimesi bensiiniautosid. Kõik oli muutunud.
«Armastan Soomet,» ütleb Agnia. Ta on soomlane, kodakondsuse sai ta aastal 1955.
Oma teel
1977 kolis Agnia Vall Lintulast ära. See polnud kerge, kuigi Agnia ütleb teadvat Jumala plaanidest. «Kirikut igatsen väga. Varkauses on raske minna kirikusse, bussiühendus on halb. Olen sündinud mere ääres, igatsen vett. Kui on jõudu, lähen järveranda istuma.»

Refereerides ajalehest loetut. Teine artikkel
1988. aastal sai õde Augusta 90aastaseks. Ta on Lintula kloostris tagasi. Ajakirjanikud Savon Sanomatest lähevad Lintulasse Augustat tervitama.
Õde Augusta siseneb kergejalgselt Lintula kloostri põhikorrusel asuvasse söögisaali. Ta istub pika laua äärde ja palub tõmmata kardina akendest paistva sügispäikese ette. Peapiiskop Johannes on just käinud õde Augustat õnnitlemas 90. sünnipäeva puhul. Ta on üks neist Heinavesi Lintula kloostri nunnadest, kes jõudsid olla ka vanas Lintulas Terijoel. Õde Augusta on elanud kloostris pea poolsada aastat. See pole kloostri mõõdupuu järgi kuigi pikk aeg. Mõned vanematest õdedest on kloostris juba lapseeast saadik. Augusta tuli sinna täiskasvanuna II maailmasõja eel.
Kirjandus täidab aja
«Maine elu kaotas minu jaoks tähenduse. See on Jumala juhatus. Sellele mõjus seegi, et mul oli palju võimalik lugeda, enne kui minust kui luterlasest sai ortodoks.» Augusta mälu on ergas nagu vahaküünla leegi peegeldus kullatud ikoonil. Lugemisest rääkides viivad mälupildid teda vanasse Valamosse, kus ta töötas talgulisena enne Lintulasse tulekut.
«Seal on 30 000 ühikut käsikirju. See oli täiuslik raamatukogu ja iga köide «käis minu käest läbi», sest hoolitsesin raamatukogu puhtuse eest.» Agnia räägib kloostrielust, kus ühenduvad töö ja palve. Lugemine täidab suurema osa Augusta vabast ajast. Ta räägib, et talle meeldib jalutada ja käia suvel ujumas. Vahel harva käib ta ka Helsingis.
«Olen tellinud uut venekeelset kirjandust Ameerikast sellest alates, kui hakkasin saama pensioni,» räägib ta. «Valdav osa ostetud kirjandusest on venekeelne. Uut kirjandust trükitakse rohkem USAs.» Õde Augusta kiidab ka soomekeelse kirjanduse taset ja nüüdset laiemat valikut.
Silmad avanevad nägema
Õde Augustat ei näi aastad painavat. Ta on elav ja eriti hästi asjadega kursis. Kurdab siiski südamevaevusi. «Rinnas on nõrkusetunne. Lugemine ja kirikus käimine rikastavad sedavõrd, mida lähemale surm jõuab.» Õde Augusta ei mõtle hetkegi, kui talt küsitakse, mida kloostrielu on talle tähendanud. «Kloostris silmad avanevad. Seal näed, kes sa oled.» Ta rõhutab pühade isade kirjutatu uurimise tähtsust ja kasulikkust. «Südames on tahtmine saada Jumalale lähemale. See on tugev külgetõmme.»
Talvel elab klooster suletud elu. Kuid õde ei võõrasta suvekülaliste paljusust. «Inimesed otsivad siit Jumalat ja see on hea asi.»
Õde ohkab, et ei jaksa enam hoolitseda õunapuude ja maasikamaa eest. Augusta pikaaegne ülesanne oli korras hoida kloostri peenra- ja aiamaa ning hoolitseda viljapuude-põõsaste eest. Vaimsed ülesanded on olnud lugemine ja laulmine ning preestri abistamine altariteenijana. «Jumalateenistused olid enne 5,5 tundi päevas. Nüüd on nad lühemad, ärkame alles pool kuus endise kella nelja asemel.»
(Järgneb.)
Miina Piir