Eestlane ja (kiriku)ruum

Üks osa kommunikatsioonist on ruumikäitumine – see, kuidas kasutame ruumi enda ümber ja missugust distantsi vestluspartneriga hoiame. Ruumisuhted ja territooriumi piirid mõjutavad otseselt meie igapäevaelu, kuigi teadvustame seda endale alles siis, kui meie territooriumi piire rikutakse. Kontroll oma territooriumi piiride üle on üks rahulolu tingimusi.
Eri kultuurides on omad ruumireeglid, mis sätestavad, kuidas tajutakse avarust, ülerahvastatust, distantsinormide rikkumist ja nendega arvestamist. Distants, mis ühes kultuuris on intiimse tähendusega (embamine või suudlemine), võib teises kultuuris kuuluda sotsiaalse suhtluse juurde.
Ruumi kommunikatsiooniliste funktsioonide uurimisega tegeleb prokseemika – termin pärineb antropoloog Edward T. Hallilt, kelle 1960. aastatel avaldatud tööd on tänapäevalgi aluseks ruumi ja ruumisuhteid uurivatele teadlastele.
Ruumikasutus ja inimestevahelise distantsi suurus seostub otseselt kultuuriväärtustega. Eestlaste kohta on ruumiuurimused läbi viidud 1998. ja 2006. aastal – küsitleti kontoritöötajaid vanuses 25–45, küsitlus koosnes 12 valikvastusega situatsioonikirjeldusest, kus neljast vastusevariandist tuli leida vastaja jaoks sobivaim, situatsiooniküsimused olid jagatud kolme rühma: kodune keskkond, töökeskkond, suhted väljaspool kodu ja tööd.
Näiteks ostsid endale äsja uue eluaseme. Mida seal esmajoones ette võtad? a) Jagad ruumid pereliikmete vahel ära; b) paned akna ette läbipaistmatud kardinad, et naabrid sisse ei näeks; c) lähed tutvud naabrite ning ümbruskonnaga; d) lased osa vaheseinu maha lõhkuda, et tekiks avatud ruum.
Ettearvatavalt valis enamik eestlastest esimese variandi, mis iseloomustab tugevat individualismi. Individualistlikes kultuurides on privaatsusel suur tähtsus, soovitakse eralduda ka oma perekonnas.
Uuringute kokkuvõtteks tõdeb Rene Altrov: koduses keskkonnas iseloomustavad eestlasi kollektivistlikud ja feminiinsed väärtused, ent ilmneb arengutendents individualistlike väärtuste suunas; töösuhetes valitsevad individualistlikud ja maskuliinsed tõekspidamised, nagu ka suhetes väljaspool kodu ja töökeskkonda. Selgituseks: maskuliinsetes ühiskondades on soorollid kindlalt eristatud, tähtis on sõltumatus, ollakse orienteeritud rahale ja asjadele, tähtis on võim ja edasiliikumine, feminiinsetes kultuurides on oluline pigem keskkond, elulaad ja suhted teiste inimestega.
Kuidas tajub eestlane sakraalset ruumi ja kuidas ta selles käitub? On selge, et ruum kui selline mängib meie religioossuses väga olulist rolli. Sotsioloogilise uuringu «Elust, usust ja usuelust 2010» käigus küsiti 428 vastajalt, kes väitsid end käivat jumalateenistustel vähemalt kord aastas: «Miks Te käite jumalateenistustel? Palun öelge kuni kolm olulisemat põhjust tähtsuse järjekorras.» Populaarseimatest vastusevariantidest neljandal kohal oli «Ma naudin kiriku arhitektuuri, hoonet kui sellist ja selles viibimist» (38% vastanuist, sh 20% kogudusse kuulujatest). Võrdluseks: vaid 7% vastanuist (nii kogudusse kuulujatest kui vastanute üldarvust) tuleb kirikusse sakramentide pärast ja 2% sellepärast, et neile meeldib vaimuliku isik.
Soovimata ühe uuringu tulemusi absolutiseerida, on siin ometigi mõtlemisainet. Näiteks ilmneb, et vaimuliku säravad silmad, soe käepigistus, isiklik sarm ja eruditsioon ei mõjuta kirikuskäimist kuigivõrd. Samuti ei lähe eriti korda teised kirikulised – vaid 14% kogudusse kuulujatest vastas, et neile on tähtis kokku saada oma koguduse liikmetega.
Tõsi, 43% vastanuist, sh 37% kogudusse kuulujatest käib kirikus koos lähedaste ja pereliikmetega. Niisiis on veri paksem kui vesi – «pühade osadust» kogetakse pigem pereliikmete kui kõigi Kristusesse ristitute vahel. Ent viibimine pühakojas on igal juhul olulisem kui kohtumine kogudusega. Usuline identiteet tähendab ennekõike, et ma olen ristitud ja leeris käinud selles või teises kirikus.
Nii ka tavaelus – olen kuulnud hooldajaid ja sotsiaaltöötajaid rääkimas, et eakal inimesel on oma kodust väljakolimine traumeerivam kui lähedastest ja pereliikmetest lahkumine. Oma tuba, oma luba. Ruumikäitumise põhitõdedega tutvumine avas mu silmad mõistmaks, miks nii paljud inimesed on kirikus pahandada saanud «minu kohale istumise» eest.
See ei ole lihtsalt vanainimese tigedus, vaid distantsinormide rikkumisest tulenev kaitseasend: eestlane jagab ka pühakoja mõtteliselt «tubadeks» ning reserveerib endale kirikus koha, millest loobumine toob kaasa identiteedikriisi. Tundes end kirikus või koguduses võõrana, on igal juhul kindlam võtta koht sisse tühjas pingireas – õnneks neid enamikus kirikutes jätkub.
Inimesed kujundavad hooneid, mis seejärel hakkavad kujundama inimesi, on öelnud Winston Churchill. Võib-olla peaksid kogudused ja vaimulikud senisest enam mõtlema mitte üksnes ajalooliste pühakodade korrashoiule, vaid ka sellele, kuidas liturgilise ruumi tajumine, mõtestamine ja liigendamine kujundab meie suhteid kaasinimeste ja Jumalaga ning vastupidi.
Mina näiteks unistan ajast, mil võin massiivsete ja kohmakate kirikupinkide asemel kasutada kergeid toole, mida vajadusel ümber paigutada kasvõi ringikujuliselt. Ei ruumikäitumine ega kultuuriväärtused ole igavesed ning nende positiivne transformeerimine peaks olema kristliku liturgia ülesanne.

 

 

 

 

Marko Tiitus,
Eesti Kiriku kolumnist