Karjastele karjatamisest

Vanemaid teie seas ma kutsun nüüd üles kui kaasvanem ja Kristuse kannatuste tunnistaja ning ühtlasi osaline tulevases kirkuses selle ilmumisel: hoidke teile hoida antud Jumala karja, mitte sunni pärast, vaid vabatahtlikult Jumala meele järgi, mitte häbiväärses kasuahnuses, vaid andunult, mitte nagu isandad liisuosa üle, vaid olles karjale eeskujuks. Ning siis kui Ülemkarjane saab avalikuks, võite te võtta vastu kirkuse närtsimatu pärja.
1Pt 5:1–4

Karja eest hoolitsemisega olen tuttav juba maast madalast, sest ema oli kolhoosis karjatalitaja. Tema töö juures oli ka minu mängumaa juba päris algusest peale, sest sel ajal ei tuntud pikka lapsepuhkust. Hiljem, juba suuremana, sain ema ka aidata, kui ta lehmi talitades mullegi mõne jõukohase ülesande andis. Õppisin lehmade lüpsmisegi ära. Sel ajal tehti seda käsitsi. Suvel käisin koos emaga karjas ja see oli huvitav. Kari aeti karjamaale mööda külavaheteed, mida kahelt poolt palistasid kivi- või okastraataiad, et lehmad tee ääres olevatele põldudele ei pääseks. Karjamaad olid okastraataedadega kopliteks jagatud, nii et kui üht koplit karjatamiseks kasutati, sai teistes samal ajal rohi kasvada. Vahel lõhkus mõni lehm aia ja läks paha peale, teised järel. Siis oli jooksmist ja tegemist palju. Lehmi tuli ajada ikka korraliku vemblaga ja hea karjakoer oli seejuures suureks abiks.
Lähis-Idas käib lammaste ja kitsede karjatamine mõnevõrra teisiti. Seal ei ole selleks okastraataedu, ja karjakoerte ülesandeks ei ole loomade ajamine, vaid hoopis karja kaitsmine kiskjate eest. Karjane aga ei aja seal loomi vitsaga, vaid käib lauldes karja ees ja kari järgneb talle. Mitme karja loomad võivad olla puhkekohas läbisegi, aga kui karjane kutsub, jooksevad tema karja loomad kohe oma karjase juurde kokku ja hakkavad koos temaga liikuma. Sellepärast ütles Jeesus, nagu võime lugeda selle pühapäeva juhtsõnast: «Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle.» Seega on ristiusu sügavamaks olemuseks lähedane suhe oma Jumala ja Lunastajaga. Normaalsel kujul on see suhe, kus mõlemad pooled teineteist vastastikku hästi tunnevad, ehkki lambad ei küüni kunagi karjase tasemele. Jeesusesse uskuda tähendab eristada tema häält selgelt kõigi teiste siin maailmas kõlavate häälte hulgast ning teda järgida. Muidugi on see võimalik ainult siis, kui karjasega tihedalt läbi käiakse.
Seekordne kirjakoht aga ei ole suunatud karjale, vaid hoopis karjastele ehk pastoritele – koguduse vanematele, kelle hoolde on usaldatud Jumala karja ehk rahva eest hoolitsemine. See võib esmapilgul mõjuda üllatavaltki: kas inimesed ka vajavad karjatamist nagu loomad? Me oleme ju harjunud pidama end iseseisvateks ja teadlikeks isiksusteks, kellel on oma maailmavaade ja eesmärgid ning kes teavad, mida tahavad, ja oskavad seda ka saavutada. Isegi uskumise osas ei küsita sageli enam nõu kirikust ega Jumalalt, vaid inimene otsustab ise, mida ta usub, kuidas elab ja mida õigeks või valeks peab. Milleks peaks siis keegi veel Jumala rahvast karjatama?
Me võime ju pidada end tarkadeks ja teadjateks, aga liigne enesekindlus oleks siin kurjast. Koguduses on väga erineva tausta, vanuse ja kogemuste pagasiga liikmeid. Kui vanemad ja kogenumad juba tunnevad oma karjase häält, siis teised alles peavad seda õppima ja harjutama. Tekstist nähtub, et isegi karjaste puhul pole endastmõistetav, et nad peavad oma ametit õigesti – muidu poleks olnud vajadust neid manitsusi kirja panna.
Ka Paulus annab samasisulise hoiatuse Efesose koguduse vanematele: «Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille ta on saanud iseenese vere läbi. Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.» (Ap 20:28–30)
Jeesuse kohta tõdetakse: «Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast» (Mt 9:36). Kuigi karjased olid ka sel ajal ju täiesti olemas. Tähtsaimad neist olid ülempreestrid Hannas ja Kaifas. Küllap nad omateada pidasid seda Jumalast seatud ametit ka õigesti. Aga … Sela (mõttekoht, paus psalmides).
Niisiis, Jumala rahvas vajab peale Ülemkarjase ka inimestest juhte ja eeskujusid. Aga kuna koguduse juhid on loomu poolest samasugused nõrgad ja ekslikud inimesed nagu teisedki, siis ohustavad neidki vale meelsus ja motiivid. Seepärast tuleb karjaselgi – ja tegelikult kõigil – alatasa pöörata pilk Ülemkarjasele. See on nii enda kui ka nende huvides, kellele oleme eeskujuks. Aamen.

 

 

 

 

Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja