Kõik on paljastatud tema silma ees

Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat! Meile on kuulutatud evangeeliumi nõnda nagu neilegi, kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse. Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.
Hb 4:1–2,9–13

Käes on suve keskpaik. Vaatamata sellele, et suve algus oli pigemini sügisenäoline, on täna põhjust olla rõõmus ja tänulik suure ja sooja suve eest. Eestlase jaoks on suvesoojus alati midagi oodatut ja hinnalist, midagi, mis on enamasti ikka liiga napp ja möödub kiiresti. Olenemata kuumakraadidest on suvi paljudele inimestele hingamisaeg, aeg, mis toob rõõmu ja rohkem vabadust ning võimaldab ehk ka tavapärasest enam pühenduda oma lähedastele, iseendale ja Jumalale.
Tänane piiblitekst räägib meile aga hingamisajast, mis Jumala rahvast ees ootab. Ilmselt ei suuda me ka parimatel hetkedel selle tõotuse sisu ja eelolevat inimmõistuse ja -fantaasiaga lõpuni haarata. Tundmata detaile saame ometi usaldada tervikut – tõotust, mis Jumal on meile andnud, lunastusest, mille ta oma Poja kaudu on meile kinkinud. See tõotus räägib meile jumalariigist, mille Jumal ise on meile valmistanud ning kuhu ta meid kutsub ja ootab. Jumal astub oma sõna kaudu inimese ligi, kutsub teda osa saama oma riigi väest ja saladustest, pakub talle selles riigis kohta, igavest eluaset, lunastust ja rõõmu Jeesuses Kristuses. Või Lauliku sõnadega: «Tagant ja eest sa ümbritsed mind ja paned oma pihu mu peale. See tundmine on minule imeline, see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu» (Ps 139:5–6).
Jumala sõna võib jõuda inimeseni väga erineval moel: kirikliku kuulutuse kaudu, Piibli lugemise kaudu, mõne kaaskristlase või sakramentide kaudu. Jumal võib kõnetada meid nii otse tänaval, argiste toimetuste keskel kui ka jumalateenistusel pühakojas või hoopis meeleolukal loodusretkel. Võib arvata, et Jumal leiab meie juurde tulemiseks ja meiega kõnelemiseks tunduvalt rohkem ja ebatavalisemaid viise, kui me neid eales endale ette kujutada suudame. Mitte alati ei oska inimene Jumala ligiolu ega tema kõnet märgata, ära tunda, kuulata ja kuulda võtta. Sarnaselt võib see hõlpsasti juhtuda nii inimeste omavahelistes kui inimese ja Jumala vahelistes suhetes. Ikka võib mõistmise teel olla takistusi, mis õigelt rajalt eemale juhivad või päralejõudmist oluliselt takistavad. Inimestel tuleb aeg-ajalt ikka ette pealiskaudsusest tingitud vääritimõistmisi ja möödarääkimisi.
Jumala sõna kohta öeldakse, et see on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk. Kuigi pildid teravast mõõgast võivad näida hirmutavad ja ehmatavad ja tekitada tunde, et Jumal on inimese suhtes karm või isegi vägivaldne, ei iseloomustata siin Jumalat ega tema suhtumist inimesesse. Tõenäoliselt ei anna kohtumine inimesega Jumalale uut infot inimese kohta, küll aga on kohtumine Jumalaga, Jumala sõna puudutus nii-öelda terav elamus inimesele. Küllap on nii mõnigi kogenud, kuidas pikema aja jooksul omandatud kogemused või tõekspidamised on aluseks mõnele mõttele, mida on väga raske sõnadesse panna. Ja siis ühtäkki on kõik selge ja lihtne. Väljaütlemist oodanud mõte saab selge ja arusaadava vormi. Nõnda asetab ka Jumala puudutus, Jumala sõna mõistmine inimese elu otsekui uude ja selgemasse vormi.
Jumal, kes meid on loonud, teab ja tunneb, millised me oleme. Tema jaoks ei ole midagi saladuses ega peidetud. Tema jaoks ei tule üllatusena ükski inimlik viga ega puudujääk, mida inimene tahab tema, kaasinimeste ja mõnikord ka enda eest varjata. Jumalaga ei ole vaja peitust mängida, end paremaks ja ilusamaks rääkida. Tema tunneb meid läbi ja lõhki koos meie heade ja halbade omadustega, eksimuste ja edulugudega. Jumal tunneb iga inimese vajadusi ja kohtub meiega meie jaoks parimal viisil. Jumal pakub igaühele meist võimalust saada elavaks. Ta pöördub ka nende poole, kes kahtlevad või on ebakindlad.
Võime tagasilükkamist ja haavamist kartmata usaldada end tema hoolde ning lasta tema sõnal end puudutada, paludes Lauliku sõnadega: «Oh Jumal, uuri mind ja tunne ära mu süda! Katsu mind läbi ja tunne ära mu mõtted! Vaata, kas ma olen valuteel ja juhata mind igavesele teele» (Ps 139:23–24) Nii nagu Jumal ei kõneta erinevaid inimesi samal viisil, samades paikades ega ka samas olukorras samamoodi, nõnda ei kulge ka inimese tee koos Jumalaga ühtmoodi, mingite kindlaksmääratud, õigete reeglite järgi. Igaühel on oma tee käia, oma rõõmude, murede ja väljakutsetega. Usaldades Jumalat jõuame viimaks pärale ikkagi. Ja vast alles siis saab kõik selgeks ja iga meie elukilluke asetub oma õigele kohale. Aamen.

 

 

 

 

Kerstin Kask,
vikaarõpetaja