Usu, lootuse ja armastusega
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 1. oktoober 2014 Nr 39 /
Viimase aja sündmuste taustal meenuvad apostel Paulus ja Eesti Kiriku suvine reis kaks aastat tagasi kesksuvel. Siis kuulus reisikavva Põgari palvemaja külastus. Olime rahul ja õnnelikud, päike säras seniidis ja Väinameri loksus käega katsutavas kauguses – kõik erines sellest, mis toimus sügisel 1944. «Pilt, mida Põgari küla ja ta ümbrus tol ajal pakkus, oli masendav. Kõik majad olid põgenikke täis. Kohalikele inimestele pakuti riideid, kulda, hõbedat, nahka, mootorrattaid, jalgrattaid, jalanõusid, et vaid saada paati. Levisid kümned kuulujutud saabunud, saabuvatest või juba lahkunud paatidest … Keegi ei uskunud enam kedagi, aga samas usuti iga väiksematki kuulujuttu, millest kui võimalusest kinni haarati. … Kõik hõljus, lainetas, liikus, oli vormitu, tabamatu, hirmu, fantaasia, lootuste ja lootusetuse segu.» Nii on kirjutanud Voldemar Pinn riigisekretär Helmut Maandi mälestustele tuginedes raamatus «September 1944. Põgenemine. Punane terror ja Läänemaa».
Põgarisse oli tol sügisel kogunenud poolteistsada inimest, teiste seas Friedebert Tuglas abikaasa, Tiit Kuusik ja Paul Keres perega, äsjamoodustatud valitsuse liikmed. Oma elu kaalule pannes olid isamaa-armastuse, usu ja lootusega Eestimaa tulevikku täidetud mehed moodustanud valitsuse, et säilitada riigi järjepidevust. Põgari palvemajas peeti Rootsist saabuvat paati oodates valitsuse viimane koosolek.
Need olid ärevad päevad, Põgarisse oodatud paat jõudis pärale nädal hiljem ja Liia laiule. Kes pääses, kes mitte. Võitlus vabaduse eest jätkus Eesti pinnal mitu aastat ja seda võitlust pidanud mehi on meenutatud ka sel sügisel. Vastseliina kalmistul avati mälestusmärk aasta tagasi maetud metsavendadele, Ambla vallas Mõisaasemel Kuulsuse kuusikus avati mälestuskivi isamaa kaitsjatele, Heimtali kirikust saadeti viimsele teele ja sängitati Osula kalmistule kuue metsavenna põrm.
Aga möödunud nädalal ametlikult alanud sügis ei pea sugugi olema sünge, vaid võib olla päikeseküllane, täis soojust ja turvalisust nagu Edgar Valteri maalidel. Nii märgiti Pokumaal kunstniku 85. sünniaastapäeva tähistades.
Rita Puidet
