Kus on süda?

Mk 7:5−13
Üldiselt oleme kõik inimestena ju päris kenad ja armastusväärsed. Vähemalt arvame nii ja tahame seda olla. Soovime, et asjad oleks korras ja suhted normaalsed. Kui see alati ei õnnestugi, siis ometi püüdleme parema poole. Uskujatena peame Jumala asjadestki lugu, igaüks vastavalt oma arusaamadele. Küllap see peakski olema normaalne ja põhimõtteliselt piisav.
Ka Jeesuse ümber olid koos armastusväärsed inimesed, kes kahtlemata soovisid kõige paremat. Peale tavaliste inimeste ka usuline eliit − pühendunud tõsiusklikud (tol ajal nimetati neid variserideks) ja teoloogid-kirjatundjad Jeruusalemmast, õige õpetuse kantsist. Jeesuses oli midagi nii erilist, et see vedas rahvast kokku. Teda kuulati ja jälgiti innukalt ja tähelepanelikult. Peale erakordse õpetuse ja hämmastavate tegude pandi tähele sedagi, kuidas Jeesus koos jüngritega sööb ja muidu käitub. Nagu tänapäevalgi jälgitakse kuulsusi igal sammul, mitte ainult siis, kui nad esinevad. Nii võib avastada midagi huvitavat ja olulist.
Jeesust ja ta jüngreid jälgides märkasid vaimulikud professionaalid korduvalt asju, mis neid häirisid, sest need ei käinud kokku õige õpetuse ning usupraktikaga. Seekord oli selleks tähelepanek, et mõned jüngrid istusid sööma, ilma et oleksid enne käsi pesnud. Kuidas nii? On ju ometi üldine reegel enne sööma asumist kamalutäie veega käsi pesta, et käed oleksid pühitsetud. Nii ei teinud mitte ainult variserid, vaid kõik juudid. Selle kohta peab küll õpetajalt aru pärima! Tõsi küll, Moosese seaduses polnud enne söömist käte pesemist nõutud, aga et pühakiri kõigiks elu juhtumiteks otseseid juhiseid ei anna, olid targad teoloogid vajalikud lisareeglid kaudselt tuletanud. Endast lugupidavad juudid olid neist reeglitest põlvest põlve ka ikka kinni pidanud. Ja nii küsitigi Jeesuselt: «Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?»
Jeesuse vastus oli ootamatu: «Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: «See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi!» (Mk 7:6−7)
No selliseid sõnu ja suhtumist poleks küll Jeesuselt oodanud! Nimetada auväärseid, pühendunud usklikke silmakirjatsejateks! Väita, et nad austavad Jumalat ainult suuga, nende süda aga on temast kaugel! Ja nimetada nende õpetusi ja jumalateenistust ilmaaegseks! Kuidas ta julgeb? Kas ta ei tea, et variseride kõige tähtsamaks taotluseks oli pühakirja täpne järgimine isegi peensustes?
Loomulikult teadis Jeesus seda. Aga ta teadis veel muudki, mida tavalise inimese silm nägema ei ulatu − nimelt seda, mis on sügaval inimese sisemuses, südames, kõigi väliste rituaalide ja kommete taga. Ta teadis, et ehkki variserid tegid Jumalat teenides inimlikult justkui oma parima, jäi see kaugele sellest, mida Jumal ootab. Nad suutsid endast küll hea mulje jätta, kuid mitte sisemiselt Jumala ligi tulla, päriselt uuendatud saada. Veel enamgi − inimese kurjus oskab end suurepäraselt peita ka religioosse maski taha. Kas see näib uskumatu, isegi käsitamatu? Aga sama oht varitseb kõigil aegadel kõiki usklikke.
Tsiteeritud kirjakoht paljastab meile väga olulise tõe: Jumalat ei rahulda üldine ja väline usk. Ta tahab jõuda inimese südameni. See tähendab, ta soovib inimest tervikuna ja täielikult. Ei piisa sellest, kui ütleme, et usume ikka ka Jumalasse ja oleme head inimesed, ehkki mitte päris usklikud. Või vähemalt austame kristlikke väärtusi. Ei piisa sellestki, kui teeme Jumalat või ühiskonda teenides oma parima, arvates, et Jumal peab sellega leppima, sest enamat me ju ei suuda (ega tõtt-öelda soovigi − see, millega oleme harjunud, ju üldiselt rahuldab meid). Jumal küsib kõige selle peale: «Kus on sinu süda?»
Teise prohveti, Jeremija läbi ütleb Jumal: «Süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud − kes suudab seda mõista? Mina, Issand, uurin südant, katsun läbi neerud, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda.» (Jr 17:9−10) Ja veel: «Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk … ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.» (Hb 4:12)
Jeesus on elav Jumala sõna, kes nägi läbi ka oma kriitikud ning paljastas nende tegeliku meelsuse. Samuti katsub ta läbi meidki. Ja siis selgub: me pole üldse nii meeldivad ja auväärsed, üksnes mõningate puudujääkidega, nagu meile üldiselt meeldib arvata. Oleme hoopis läbinisti rikutud − isegi Jumalat teenides. Mis meid siis aidata ja päästa võiks? Õnneks on seesama Jeesus ise ka meie Päästja. Ta mitte ainult ei paljasta, vaid ka parandab − juhul, kui me tema diagnoosiga nõustume (oma patud tunnistame) ja ravi vastu võtame nagu tõeliselt healt Arstilt. Selleks Jumal aidaku meid. Aamen.

 

 

 

 
Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja