Armastus ja südamevalu

Ho 11:1–4,7
Kolmanda nelipühajärgse pühapäeva psalmis rõõmustab Taavet, et Issand päästis ta vaenlaste käest: «Heldele sa osutad heldust, laitmatu mehe vastu sa oled laitmatu; puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks» (Ps 18:26–27). Selles psalmis kajastub Taaveti elu, kui ta oli tagaaetav, ülekohtuselt süüdistatav. Ta oli tõesti mees Jumala südame järgi (2Sm 7:21) ja võis siiralt kirjutada need read.
Prohvet Hoosea elas kaks ja pool sajandit pärast Taavetit. Tema ajal polnud ta kodumaal Iisraeli põhjariigis Jumala südame järgi kuningaid enam ammu. Sellele prohvetile arvas Jumal heaks anda oma nahal tunda, mida tähendab olla Jumalaks rahvale, kes flirdib teiste jumalatega.
Kes iganes on olnud armunud, teab ka, mis on armukadedus. Ja ilmselt teame kõik, kui raske on sellest vabaneda. Jumala armukadedus oma rahva pärast peab olema sarnane inimestevahelise armukadedusega. Me oskame õpetada armukadedaid inimesi, et selle tundega teevad nad kahju nii oma armastatavale kui ka iseendale, aga ainult mõistuse ja tahtega on raske oma tundeid muuta. Kui me ei saa täie kindlusega väita, et just meie saame oma armastatu kõige paremini õnnelikuks teha, siis Jumal võis seda oma rahva kohta kindlasti teada ja öelda. Muud jumalad viisid rahva õnnetusse. Sellepärast oli Jumala armukadedus õigustatud.
Hämmastav on aga Jumala kustumatu armastus oma rahva vastu. Tänases kirjakohas on Jumal otsekui nostalgia meelevallas: meenutab oma mõrsja – iisraellaste – lapsepõlve ja noorust: nad on kui poeg, keda ta on kutsunud Egiptusest (Matteus leidis siin ettekuulutuse Jeesuse varajasele lapsepõlvele, Mt 2:15). Jumal õpetas oma rahva käima, kandis teda kätel, armastas teda. Aga «mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem läksid nad eest ära» – ebajumalate juurde. Ja kuigi Jumal väljendas oma armastust «inimlike sidemete ja armastuse paeltega», kuigi ta «kergitas iket nende kaela pealt», oli rahval kalduvus pöörduda ära oma Jumalast.
Peatüki viimased salmid näitavad aga, et Jumala armastus ei vaibu kõigest hoolimata: «Kuidas ma annaksin sinu ära, Efraim, loovutaksin sinu, Iisrael?» (Ho 11:8).
Mis paneb Jumala sedavõrd armastama patust rahvast, patust inimest? Kas Hoosea mõistis seda oma südames? Jumal käskis tal abielluda ja saada lapsi hooranaisega. Mark Kirkpatrick on pannud Hoosea raamatu kommentaari pealkirjaks «Mees, kes ei lakanud iialgi armastamast». Hoosea ei hakanud vihkama oma liiderlikku naist, vaid armastas ikka ja tundis ilmselt seetõttu ääretut südamevalu. Kas niisugune on Jumala armastus mitte ainult oma rahva, vaid ka iga patuse inimese vastu? Peame seda uskuma.
Iisraeli ajaloost on teada, et põhjariik purustati Assüüria vägede poolt 722. aastal eKr ja selle rahvas küüditati. Hoosea tänases peatükis kuulutab Jumal seda ette. Selle riigi territooriumile elama asunud rahvad palusid endile õpetada iisraellaste usku, ja nende juurde saadeti üks küüditatud preestritest (2Kn). Kuna Juuda riigist kutsuti Iisraeli elanikke Jeruusalemma, et oldaks usuliselt üks rahvas, siis leidus kindlasti palju neid, kes Juudasse elama jäidki. Paraku kaob lõviosa iisraellastest selle küüditamisega ajaloo areenilt. Viimastel sajanditel on väidetud mitmete rahvakildude kohta Hiinas, Etioopias, Suurbritannias, Ameerikas jm, et nad on nende küüditatute järeltulijad. Neid väiteid tõestada ei ole seni vist suudetud. Olulisem on aga Hooseast kõlama jäänud tõotus: «Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid. Ja mina luban neil elada nende oma kodades, ütleb Issand.» (Ho 11:11)
Iisraeli riik taasloodi pärast aastatuhandeid aastal 1948. Selle loojateks olid Juuda, Benjamini ja Leevi suguharu järeltulijad, keda me nimetame juutideks. Hoosea kaudu on andnud Issand samasuguse taastamise tõotuse ka ülejäänud iisraeli suguharudele. Mis me selle teadmisega peale hakkame? Euroopa ajakirjanduses kipub domineerima hoiak, et ka praeguse Iis­raeli riigi loomine on osutunud väga tülikaks. Mis saab veel siis, kui Jumal peaks taastama ühtse Iisraeli tervikuna?
Ei saa meie siin oluliselt kaasa aidata ega takistada. Jumalat takistama oleme Peetruse eeskujul ilmselt meistrid, sest Jumala plaanide teostusviisid on meile tihti arusaamatud (nt Mk 8:33). Aga ka siis, kui tahame Jumalale kaasa aidata, vajame arusaamist Jumala plaanidest.
Põhiline sõnum Hoosea 11-s on jälle Jumala vaibumatu armastus, kui ta kord on kedagi armastama hakanud. Seejuures võivad laevad põhja minna ja riigid kokku variseda, kuid me ei tohi kahelda Jumala armastuses ja armus. Kui Jumal on midagi ette võtnud, viib ta selle ka lõpule. Meid tahab ta Kristuses teha laitmatuks ja puhtaks, ja siis võime rõõmuga ühineda ka Taaveti tänase tõdemusega.

 

 

 

 

Urmas Oras,
Palamuse koguduse hooldajaõpetaja