Sammuke lähemale Issandale
/ Autor: Arne Hiob / Rubriik: Arvamus / Number: 21. detsember 2016 Nr 51/52 /
Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks. (Mt 2:10)
Jõulud on rõõmupüha, täis valgust ja sära. Juba Vana Testamendi prohvet Jesaja kuulutas: «Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust» ja tunneb suurt rõõmu. «Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg», kelle valitsus on igavene (Js 9:1–6).
Seda suurt valgust nägid Petlemma karjased, kui neile ilmus ingel ja teatas ettekuulutatud lapse Jeesuse sünnist. Ingel kuulutas neile «suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale», ja nende ümber säras «Issanda kirkus» (Lk 2:9jj).
See taevane valgus paistis väikese tähena ka hommikumaa tarkadele, kes tulid Jeesust kummardama (arvatavasti Pärsiast) – sellest kõneleb kolmekuningapäeva evangeelium (Mt 2:1–12). Nende kohta ütlebki tänane tekst: «Aga tähte nähes nad said üliväga rõõmsaks!» Rõõm tabas nii karjaseid kui ka tähetarku.
Enne aga, kui küsida, mis pani nad rõõmustama, mainigem ühte idakiriku traditsiooni, mille kohaselt ka tarkadele ilmunud täht oli tegelikult ingel. Ühel XVI sajandi serbia-ortodoksi ikoonil (Visoki Dečani kloostris Kosovos) on kujutatud inglit istuvat lausa tähe sees, otsekui komeeditaolise lennuriista sees. Pole ime, et ufoloogidele on see ikoon rohket huvi pakkunud.
Läänekristlased on pigem arvanud, et tähtede eriline seis näitas muistsetele astronoomidele teed. Ent kuidas sai mõni täht neid juhtida ja viimaks seista paiga kohal, kus oli jõululaps? – nii seda lugu kirjeldatakse. Mu ju teame, et meie liikumise korral jäävad tähed taevas paigale!
Omapärane on ka üks Pauluse lause: «Suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas …, ilmunud inglitele, kuulutatud paganate seas» (1Tm 3:16). Jälle saavad inglid esmalt osa Jumala saladuse ilmutusest Jumala lihakssaamisel ehk Jeesuse sündimisel (nii nagu inglid on kohal karjaste ja tarkade puhul). Apostlid kõnelevad, kuidas Kristuse kaudu pandi liikuma kogu nähtamatu maailm (Kl 1:15–20, Fl 2:6–11, Hb 1:1–4, 1Pt 1:12, Ef 3:10).
Jumala saladusi mainib ka Antiookia piiskop Ignatios II sajandi alguses. Ta räägib, kuidas maailmale «jäi varjatuks Maarja neitsilikkus ja ta sünnitus» – saladus, «mis Jumala vaikimises teoks tehti». Kuidas aga saladust ilmutati? «Täht säras taevas üle kõigi tähtede, ja tema valgus oli sõnamatu, ja selle uudsus põhjustas võõrastust.»
Ka Ignatiose sõnadest jääb mulje, et hommikumaa tarku juhtinud täht säras imetähena üle teiste taevakehade. «Tema ületas kõiki oma valguselt; jahmatuseks see oli neile» (Ign Ef 19:1–2). Kellele? Võib-olla tähetarkadele, kes olid jahmunud, või ka Petlemma karjastele, kes seda võõristasid ehk «kartsid üliväga» (Lk 2:9).
Ühesõnaga, nii karjastele kui ka tähetarkadele andis Jumal märku inglite vahendusel, lastes taevasel valgusel särada nende teele. Mõlemal juhul toimus ka tohutu rõõmu ilmsiks saamine, mille tõi evangeelium, kreeka keeles «rõõmusõnum».
Mis teeb meile rõõmu? Millal rõõmustame? Siis, kui oleme leidnud midagi, mis kuulub meie olemuse juurde ja mida me kõige rohkem vajame, kuid mis on vahepeal kadunud. Piibli põhiväiteid on, et inimene kuulub oma olemuselt Jumala juurde, on n-ö jumalanäoline, täpsemalt – Jumala kuju. Et aga Jumal on Vaim (Jh 4:24), siis oleme Jumala sarnased just selle poolest, et oleme vaimsed olevused. Me vajame lausa olemuslikult osadust Jumalaga, sest meie vaimne struktuur (ehk kuju) on analoogne Jumalaga.
Miks on maailmas nii palju religioone? Sest inimene otsib Jumalat, kelle ta on kaotanud. Miks on religioone nii palju? Sest on ka eksiteid ja teekond pole lõppenud. Kõikjal seal, kus saame sammukese lähemale Issandale, tabab meid rõõm. Teisisõnu tabab rõõm meid hetkedel, mil oleme vastavuses iseenda olemusega, mis on analoogne Jumalaga.
Jõulusõnum ütleb, et Jumala ja inimese kohtumine on lõpule viidud Jeesuses: «Suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas,» ütles Paulus. «Jumalakartus» on siin kreeka tekstis eusébeia, mida ladina keelde tõlgitakse sõnaga «religioon».
Kõigi religioonide lõppeesmärk on saavutatud seal, kus Jumal saab avalikuks lihas, s.t mitte ainult vaimsel, vaid ka füüsilisel tasandil ehk ihulikult. Jõulusõnumist kasvab välja ülestõusmispühade rõõm: Jeesuse ülestõusmisega tõstetakse ihulik tasand igavikku. Meie saame sellest osa vaimselt usu kaudu ja sakramentide läbi lausa füüsiliselt.
Esmalt rõõmustasid Jeesuse sündimisest karjased ja targad, seejärel meie kõik. Seda väljendab tuntud laul: «Oh sa õnnistav, oh sa rõõmustav püha kallis jõuluaeg!» (KLPR 29). Jõululauluks muudeti see Sitsiiliast pärit laul XVII sajandi lõpus Saksamaal, Weimaris, kus oli kirikujuhiks tuntud kirjamees Johann Gottfried Herder. Laul kuulutab rõõmusõnumit kõigile rahvastele: «Ristirahvas, ristirahvas rõõmusta!» Ja nagu ennustas Vana Testamendi prohvet Jesaja, peab ka suur valgus paistma igavesti.
Rõõmsaid jõulupühi kõigile!
Arne Hiob,
teoloog