Oh palugem ja laulgem!

Konsistoorium otsib lauluraamatukomisjoni sekretäri. Täna on viimane päev oma motivatsioonikiri teele panna. Asjaga on kiire, sest juba kaheksa aasta pärast peab kiriku uus lauluraamat valmis olema. Nii on kirikukogu otsustanud.
Praegu kasutusel olev lauluraamat võtab küll ohkama – ligi kümme protsenti lauludest (47 laulu) algab sõnaga „oh“. Muidugi on nende hulgas ka „Oh mis kaunis“ ja „Oh inimene, rõõmusta“. Siiski on tegijatel soov uus raamat parem ja paksem teha. Senise 845 lehekülje asemel kõneleb uue raamatu lähteülesanne tuhandest leheküljest.
Konkreetsete vajaduste ja eesmärkide loetelus räägitakse korduvalt rikastamisest ja kaasajastamisest. Küllap nende sõnade täpsem tähendus selgub edasise töö käigus.
Püstitatud ülesanne ei ole lihtsate killast. Näiteks seab uue lauluraamatu lähteülesanne eesmärgiks ühtaegu nii lauluvara rikastamise klassikaliste Saksa ja Skandinaavia luterlike kirikulaulude ja oikumeeniliste kirikulauludega kui ka Eesti algupäraste kirikulaulude ja rahvakoraalide osakaalu suurendamise. Seega rikastada kavatsetakse nimelt seda osa lauluvarast, mille osakaalu kavatsetakse vähendada. Siit pole järeldada midagi muud, kui et uude lauluraamatusse valitakse senisest paremad laulud, ma isiklikult arvan koguni, et väga head laulud.
Ka rahvalaulude loomisega ei ole eesti rahvas veel hiljaks jäänud. Lauluraamatu koostamise eelviimases etapis on kavas korraldada konkurss uute kirikulaulude loomiseks. Eeldatavasti kehtib see üleskutse siis ka eesti rahva kohta. Niisiis, rahvas, ole valmis!
Ega uued laulud ei sünni iseenesest – neid tuleb luua, koguda, kirja panna. See kehtib ju ka rahvalaulude kohta. Üle saja aasta tagasi tegi teiste seas tänuväärt tööd näiteks helilooja Cyrillus Kreek. Palaval 1914. aasta suvel viis kogumisretk teda Nissi kihelkonna Laitse valda. Otsari talus võttis helikunstnikku vastu 84aastane talumees Hans Gerlet (1830–1918). Hans oli üles kasvanud veel nn vana lauluraamatu ajal ja mäletas aega, mil Nissi kirikus orelit polnud ja köster pidi valju häälega rahvast üle laulma.
Oma reisipäevikusse tähendas C. Kreek: „Fonograaf aitas palju kaasa laulude kogumises. Juba huvituse pärast, et oma häält masina seest kuulda saada, pani mõnel mõtted tööle. Hans Gerlet, kui ta kaks vaimulikku laulu oli laulnud ja tükk aega oli mõtelnud, kas ehk veel mõni meelde ei tule, lubas meile kas või 5 kopikat anda, kui meie teine kord tuleksime ja temale neid ette mängiksime.“
Kui Hans veel elaks, võiks Eesti Kirjandusmuuseum nüüd temalt need kopikad saada. Vahaplaadile salvestatud rahvalaul on muuseumis tallel ja igaühele kuulatav MP3-formaadis. Nii kostab ka minu arvutist läbi paksu krabina ja ragina sajanditagune lauluhääl „Oh kui õndsad on need pühad taevas …“.
Kiriku lauluraamat on tarvilikuks varaks olnud ka Hansu lastele ja lastelastele ning tänase päevani järgnenud põlvkondadele, kelle seast on katkematu reana sirgunud nii köstreid kui koorijuhte, nii kutselisi lauljaid kui pillimehi, heliloojaid, organiste ja kirikumuusikuid.
Ei ole asjata toonitatud uue lauluraamatu lähteülesandes, et emakeelsel lauluraamatul on tähtis roll eesti rahvus-, kirja- ja vaimukultuuris. Ülesanne on suur ja keerukas. Kõigi asjaosaliste muusikalised eelistused vaevalt et ka tuhande lehekülje peale ära mahuvad. Järelikult jääb kellegi meelest midagi olulist välja, järelikult saab uus raamat mitmekesine. Ja see on kindlasti hea, kuni mitmekesisus ei tähenda mitut kesist. Soovin juba ette kannatlikkust neile, kes meie kirikut uue lauluraamatu koostamisega teenima asuvad, ja eriti talle, kes ehk täna veel oma motivatsioonikirja teele saadab.
Niisamuti palun ma Jumala õnnistust ka neile, kes uut raamatut ustavalt kasutama hakkavad. On aeg paluda ja laulda, ja kiitust laulda oma Loojale. Sest peagi on käes seegi päev, mil me koos Otsari Hansu ja veel lugemata hulga usust nägemisse jõudnutega laulame Jumalale kiitust seal, kus nii õndsad on need pühad taevas …

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist