Kui peoni on loetud päevad

Sõitsin kaks aastat tagasi külmal talvehommikul rongiga Tartust Tallinna. Sõit algas pimedas, aga peagi said reisilised osa päikesetõusust. Kui päike alles tõusis, hakkasid mõned pisikesed lumehelbed suurtes hangedes ja pakases nii silmi pimestavalt särama, et see nakatas vaatajat vaimustusega. Kuni reisi lõpuni tundus mulle kõige olulisema asjana rongi aknast välja vaadata, lumehangedes särama löönud helbeid imetleda ning Jumalat kiita.
Tegin otsuse, et see vaimustav vaatepilt tuleb kindlasti kirja panna ja inimestele edasi rääkida. Kuidas ja millises vormis, ei osanud esialgu kuidagi ära arvata. Palusin Jumalalt abi, kuid vaatamata püüdlustele ei leidunud pikemat aega sobivat võimalust. Usaldasin selle asja lõpuks Jumala hoolde, uskudes, et õige hetk kindlasti tuleb. Ja nüüd on see käes.
Suur tänu Suure-Jaani vaimuliku laulupäeva korraldajatele, kes palusid minult 17. juunil toimuvaks peoks vahetekste. Kirjutasin neid rõõmuga, kasutades selle särava pakaselise hommiku imest sündinud motiivi ning sellest tekkinud mõtteid. Me kõik näeme Looja imesid iga päev, oh oleks meil vaid silmi neid märgata!
Kuigi Suure-Jaani peoni on jäänud vaid loetud päevad, annan huvilistele juba ette lugemiseks ühe vaheteksti.
„Nii väikeste kui ka suurte inimeste elud löövad särama, kui Jumala valgus paistab nende peale ja Tema ligiolu täidab neid! Vahel saame ime läbi aimata, näha ja kuulata, mida inimmõistus, -silm ega -kõrv kunagi haarata ei suuda.
Nii juhtus 1986. aastal palvemeelse ingerlase Maria Martikaineniga Peterburi lähistel Kubanitsas.
Maria oli taas kord kodukiriku surnuaias haudu koristamas ja varemetes palvetamas: „Oh et see pühakoda kord taas teotusest tõuseks ning Jumala auga täituks!“
Palves olles kuulis ta ühtäkki taevalikku laulu varemetes. Maria astus kiriku seinale lähemale ja kõndis mitukümmend meetrit edasi – kõrvale seni tundmatu imekaunis laul täitis kogu purustatud kirikuhoone!
Sealsamas mõistis palvetaja Jumala kinnitust: nii Kubanitsa kui kogu Ingeri kirik ärkavad ellu ja pühakojad täituvad Jumala auga. Paari aasta pärast läks see ettekuulutus täide.
Kuigi Eesti kirikute pasuna- ega laulukoorid ei ole inglikoorid, on ometigi kirikumuusikute peaülesandeks täita pühakojad Jumala kiituse ja auga. See ülesanne laieneb ka igale kirikulisele. Vaid nii on võimalik ära hoida kirikute varemetesse langemist.
Igas pühakojas ja suure Looja loodusetempliski võib inimhing tunda end algul veidi kohkunu ja räpasena. Üle huulte tõuseb sel juhul ainult vaevukuuldavalt: „Püha, püha, püha on vägede Jumal, kõik maailm on täis Tema au!“
Aga kui Jumala armu valgus paistab meie peale ja Tema ligiolu täidab kogu hinge, löövad nii väikeste kui ka suurte inimeste elud särama! Siis rõkkab viletsaimgi kerjus ja viisipidaja, leiab sõnad keeletu ja sõnaaher taevaväravas seistes ning hüüab: „Suur Isa, meie palvet ja tänu kuule!”
Tere tulemast laupäeval, 17. juunil Suure-Jaani vaimuliku laulupäeva pidusündmustest osa võtma!

Anna Humal,
Tartu Pauluse koguduse organist ja koorijuht,Suure-Jaani vaimulikul laulupäeval 2017 koraali „Nüüd kiitus olgu Jumalal“ dirigent