Meie keel on viipekeel

1. märtsil 2007 hakkas kehtima keeleseaduse uus redaktsioon, milles anti eesti viipekeelele riigikeelega võrdne staatus.

Kirikusse jõudis viipekeel juba palju varem, ligi 25 aastat tagasi. Rääkisime Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku kurtidetöö pastori Riho Kurega möödunust, arutlesime, miks ja kellele me viipekeelset tööd teeme ning mis on selle töö rõõmud ja mured.
Oleme mõlemad kasvanud viipekeelses kogukonnas. Riho Kurg on pärit kurtide perekonnast, viipekeel on tema emakeel. Minule on viipekeel olnud teiseks koduseks keeleks.

Kuidas kõik algas?
Riho: Mina otsisin kaua endale sobivat kogudust. Käisin eri kirikutes, püüdsin mõista seal toimuvat. Lõpuks jõudsin nelipühikirikusse ning seal tegi piiskop Allan Laur mulle ootamatu ettepaneku ise teoloogiat õppima asuda, et võiksin hakata päriselt viipekeelseid teenistusi pidama. Kahtlesin küll, kas hakkama saan, aga siia ma olen pidama jäänud ja olen tollase otsusega väga rahul.
Tiiu: Minule tegid ettepaneku kurdid ise, leides, et kuna ma juba niikuinii teoloogiat õpin, siis võiksin seda ja oma viipekeeleoskust just nende heaks kasutada. Ka minul läks aega päris oma koha leidmisega. Püha Vaimu kogudus oli see, kes meid lõpuks oma tiiva alla võttis.

Miks just viipekeeles?
Tiiu: Kui ma alles alustasin, küsisid seda mitmedki ametivennad. On ju olemas viipekeeletõlgid, kes võivad kurdile teenistust tõlkida, pole vaja eraldi mingit tööd teha. Oli päris raske seletada, et ka viipekeelne inimene tahab Jumala sõna kuulda oma emakeeles, tõlgi vahendusel pole siiski päris see. Tõlgi puhul jäädakse kõrvaltvaatajaks, ei olda aktiivsed osalised.
Riho: Meil ju tegelikult on olemas väga head tõlgid, kes vajadusel kirikus suurepäraselt hakkama saavad. Aga jah, midagi jääb puudu, teenistust vaadatakse nagu etendust.

Kas on midagi, mille edasiandmine viipekeeles on väga raske või isegi võimatu?
Riho: Viipekeeles saab kõike väljendada! Suur osa Piiblist ongi jutustused. Muidugi on ka keerulisi kohti, mis tuleb kõigepealt endale hästi selgeks teha, korduvalt lugeda, mõelda, palvetada. Aga saab hakkama.
Tiiu: Aga mäletad, kui hakkasime Markuse evangeeliumi tõlkima ja arutlesime päris pikalt, kuhu Püha Vaim Jeesuse peale ikkagi laskus? Viipekeeles on ju paiga osutamine väga oluline – kust, kuhu, mis suunas. Ma küsisin isegi tollaselt peapiiskopilt Jaan Kiivitilt nõu, kuidas tema seda pilti ette kujutab.
Riho: Aga ära tegime ju selle tõlke. Loodame, et edaspidi saame kiiremini edasi, kogemused on olemas.

Kas viipekeelsed teenistused on ainult kurtidele?
Tiiu: Mina lugesin kunagi Soome kauaaegse kurtide pastori Lauri Paunu mälestustest, kuidas tema lapsepõlvekodu pastoraati tuli Soome esimene kurtide pastor Hugo Nyberg teenistust pidama. Kui kurdid kohal olid, saadeti kõik teised välja ja keerati uks lukku, et uudishimulikud segama ei pääseks.
Riho (naerab): Oi, seda me pole küll teinud. Uksed on lahti ja kõik huvilised on teretulnud.
Nii ongi. Viipekeel on meie kirikus võrdväärsena teiste keelte kõrval.
Tiiu Hermat,
Püha Vaimu Sakariase osakoguduse õpetaja