Ristitee

Oleme suures nädalas ja astumas vastu suurtele pühadele. Pühade mõte on aja võtmine oluliste asjade peale mõtlemiseks. Igapäevase elu mured ja hool aga köidavad liialt palju meie tähelepanu. Tööd ja toimetused võivad röövida meilt suhted lähedastega. Kuid veel traagilisem on see, kui argielu askeldused peidavad meie pilgu eest kõige Looja ja Ülevalpidaja, meie Päästja ja Lunastaja.
Jumalale tuleb teadlikult mõtelda. Tema päästetegudele mõtlemine kingib siin kaduvas ja vastuolulises maailmas meie hinge taevase rahu ning annab jõu nende ülesannete täitmiseks, mis Jumal on elu kinkides meie kätte usaldanud.
Päris palju aastaid on suure reede ristitee rännakuid korraldatud Tallinnas, varsti liitus ristiteega ka Tartu. Sellel aastal on ristitee rännakutest ja palvustest teatanud veel mitmed linnad ja kogudused. Pühade rahus autodest vaikseks jäänud tänavatel liiguvad risti järel eri kristlike koguduste liikmed üksteise kõrval kirikust kirikusse, et mõelda Kristuse kannatusele ja teekonnale Kolgata mäele. Inimlik mõistus tõrgub aru saamast, kuidas inimesed mõistavad kohut inimeseks alandunud Jumala üle. Nad peksavad teda. Nad pilkavad teda. Nad panevad ta õlale risti ning sunnivad seda kandma. Risti kandes nõrkeb Jee­sus. Ta kohtab nutvaid naisi, kes ei tea, mille pärast oleks vaja nutta. Ta lüüakse risti. Ta sureb ristil. Jeesus asetatakse hauda.
Miks inimesed teevad seda? Miks kannatab ja sureb Jee­sus? Need on risti järel käijate küsimused. Vist ei ole ükski teekond liiga pikk, et lõpuni taibata Kristuse kannatuse saladust. Ehk veidi hakkame taipama, et see ongi meie teekond. „Teda löödi meie süütegude tõttu, teda haavati meie üleastumiste pärast, teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu.“
Järgides Jeesust ristiteel taipame veidi oma lunastuse hinda ja et täna käib ta ise meiega kaasas meie hingevaevades, kannatustes ja surmavõitluses. Ta kannab meile määratud koormat. Ta maksab ära meie võlad, kannab ära meie karistuse ja koos Kristusega võime olla osalised ülestõusmise võidus.
Pisiasjade üle on kerge arutada. Suured asjad teevad meid sõnatuks. Ehk aitab ühine teekond risti järel meil endilt maha raputada usulist leigust. Kristuse kannatus näitab vaid üht – meie patu suurust ja hinda, mida oli vaja maksta, et meid osta igavikule, et kinni maksta meie võlad.
Sellel aastal mõtlen tänuliku meelega veel ühele asjale. Tartu Pauluse kiriku suure remondi lõpuleviimiseks tuli võtta lõpuks ka suur rahaline laen 1,65 miljonit eurot. Oli neid, kes andsid lubaduse aidata laen tagasi maksta. Kogudus andis garantiikirja pangale raha tagastamise kohta. Kirikukogu tegi seadusesse muudatuse, et kogudus saaks selle vastutuse endale võtta. Laen saadi. Kiriku remont jõudis lõpule. Nüüd jäid veel vaid võlad maksta. Siis, kui laenu võeti, kirjutati laenu lõplikuks tagasimaksmise päevaks 30. märts 2018. Siis ei osanud me tähele panna, et see päev on suur reede.
Täna ma tean, et Jumala arm on olnud suur. Kogu inimkonna patud on lunastatud. Ka minu süüd ja võlad on tasutud. Kuid selle aasta suurel reedel tean ka seda, et kõik Tartu Pauluses kiriku remondiga seotud võlad on tasutud. See on suur kergendus nendele, kes teadsid sellise võla olemasolust. Tõesti, väikeste asjade pärast on kergem rõõmu tunda kui suurte pärast.
Kinkigu Jumal meile kõigile suurt kergendust ja päästmise rõõmu Kristuse kannatuse ja ohvri läbi. Meie süü Jumala ees on kustutatud. Meie võlad on Kristuse ohvrisurma läbi tasutud. Tänu olgu Jumalale!
Soovin kõigile õnnistatud hetki Kristuse kannatus- ja ristiteel, et siis kõikide usklikega rõõmu tunda ülestõusmise võidu vägevast sõnumist.

Joel Luhamets,
piiskop