Vajame oma ellu lootust
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 29. august 2018 Nr 35 /
Looduses on märgata esimesi sügisvärve. Vihm kosutab ja koos päikesega annab võimaluse pilgu vikerkaarele, lootuse märgile heita. Õunad küpsevad ja tomatid punetavad. Mõned uljamad ujuvad veel jõgedes, järvedes ja meres. Suvi on olnud rikas soojusest ja ei ole veel läbi, ent 1. september terendab. Uus kooliaasta on taas algamas. Õpetajad teevad viimaseid ettevalmistusi ja lapsed seavad mõtteid õppimise radadele. Nõnda iga aasta. Sel korral erilise hooga, sest suvi on kosutanud ja eestlasi kimbutav pidev D-vitamiini puudus ei tohiks praegu morjendada.
Miks armastame õnneliku lõpuga filme, on küllap seesama, miks kristlusel on nii palju järgijaid. Vajame oma ellu lootust, et armastus võidab. Lootust, et Jumal pole meid unustanud. See kannab ja annab elule uue sisu, isegi kui seljataha jäävad rasked kogemused.
Eelmise nädala neljapäeval möödus 79 aastat Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimisest, mille salaprotokolliga jagasid natsistlik Saksamaa ja kommunistlik NSV Liit Ida-Euroopa oma mõjusfäärideks. See kokkulepe sai aluseks ka meie riigi iseseisvuse hävitamisele ning tõi kaasa inimsusvastased teod ja paljude surma. Pakti sõlmimine toimus samal päeval, mil tähistame nüüd üleeuroopalist totalitaarsete režiimide ohvrite mälestuspäeva. Tänavu avati sel puhul Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaal. Oli liigutav televisiooni vahendusel näha, kuidas memoriaali mälestuskoridori seintelt inimesed oma lähedaste nimesid otsisid. Nii mõnigi leidis 22 000 mälestatava seas oma lahkunud lähedasi. Üks hallipäine naine, kes leidis oma vanaisa nime, ohkas rahu leidnult, öeldes, et nüüd on vähemasti koht, kus käia …
Ajalukku jäävaid kuritegusid ei saa olematuks teha, ent saame ka selles olukorras suunata oma olemuse lootusele, et toimunu ei kordu, et ülekohus ei jää kestma, et hävitatud elud on väärikalt mälestatud.
Kätlin Liimets
