Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kristlase vabadus

/ Autor: / Rubriik: Päevateema ja palve / Number:  /

74 aastat tagasi toimus suurpõgenemine. Kümned tuhanded eestlased pagesid punavõimu terrori eest. Eesti vabadus muutus pooleks sajandiks vaid unistuseks. Neile, kes julgesid noil aastail püsida kiriku osaduses, sai usk Jumalasse tõelise hingelise vabaduse kogemuseks. Jumala ime on, et tagakiusatud kirikule anti jõudu püsima jääda. Ja nii uskumatu kui see ka täna ei tundu – kirik avaldas oma mõju ühiskonnas ka neil aegadel. Pelgalt sellegagi, et kirik jäi kestma.
Täna võime toonastele katsumustele tagasi vaadates alandlikus tänus tõdeda: „See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk“ (1Jh 5:4c).
Enam pole usu tunnistamiseks kunagisi ohtusid ega takistusi. Ometi on vabas Eestis meie kiriku liikmesannetajaid umbes kolm korda väiksem hulk kui 40 aastat tagasi okupeeritud Eestis. Liikmeskonna kahanemine on ajastu märk ka teistes Euroopa luterlikes kirikutes. Aga meie kiriku põhikirja § 75 sätestab kompromissitult: „EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.“ On see vankumatu usu tõsine väljendus või lõpuni mõtlemata tundepuhang?
Piibli eelviimane lause on palve: „Aamen. Tule, Issand Jeesus!“ (Ilm 22:20b) Kristus on kinnitanud, et ta tuleb peatselt ning et seda päeva ja tundi teab vaid Isa. Siiski näib, et keegi meie kiriku põhikirja koostanutest teab ka.
Jeesus ütles variseridele ja kirjatundjatele: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!“ (Mk 7:9). Vaagigem selle sõna valgusel nii oma usku kui vabadust.
Mart Salumäe