Elu ülikülluses

Jh 6:1–15
Maailm ei tunne Jumalat. Lahutav kuristik Jumala ja minu vahel on ületamatu. Mitte kõige vähematki ei saa ma teha omalt poolt selle lahutava kuristiku ületamiseks. Ega peagi midagi tegema! Sest Jumal on kõik teinud, kõik andnud. Jumala arm Pojas, Jeesuses Kristuses.
On Kristuse kannatamisaeg. Kristus on kannatanud ja surma läinud minu pärast, sinu pärast, meie kõigi pärast. Et meil oleks julgust, see tähendab ühendav tasapind üle lahutava kuristiku. Ristiinimese teekond kulgeb sammhaaval armu sillal. Kristus kannatab taas ja taas minu komistavast, ebakindlast või ekslevast sammust. Ja hoiab armus. Kindlalt! Pisikesestki taipamisest, tibatillukesest ususeemnest sünnib elu ime. Küllap oleme rohkem kui kord kogenud imet ja üliküllust, mida üksnes Jumal oma Pojas annab. Iga päev, iga hetk, just niipalju kui vajan, või tegelikult palju enam.
Toidetud rahvast jääb üle sedavõrd, et piisab taas ja taas igale, kellel on vajadus, on nälg.
Jeesus julgustab oma jüngreid – tema on eluleib, täidab näljaseid heade andidega – ja nälga ei ole enam! Sel korral Tibeeria järve ääres saab suur hulk rahvast, ligi viis tuhat meest, toidetud. Puudust ei ole, toitu jääb ülegi! Ime on sündinud! Rahvas tunnistab üksmeelselt – siinkohal on tegemist prohvetiga! Kindlasti on tema see, keda on oodatud, et ta tuleks ja saaks valitsema. Võib mõista inimeste vaimustust, nende igapäevane vajadus on täidetud. See, mille pärast päevast päeva peab pingutama, saab vaevata korda! Igapäevane leib on hädavajalik, täisväärtuslik toit, kehakate, peavari, eluks sobiv temperatuur. Kõige selle saavutamiseks kulub arvestatav osa inimelust, ajast, tervisest, annetest.
Lisaks maistele andidele ja tulemustele, eesmärkide püstitamisele ja nende saavutamisele on igapäevase leiva temaatikas alati kadedus, pettumused, puudus, ka hirm tuleviku pärast. Haigus ja võimetus, ebavõrdsus, selgusetus selles, mis on viimselt vajalik ja kui palju jääb üle, kes vastutab selle eest, et igal inimesel oleks kõht täis ja tuba soe. Jeesus lahendab igapäevase leiva küsimuse suure hulga inimeste kohal olles, nende vajadused täites. Loeme ja imestame. Või kahtleme. On võimalik ka vaielda või eitada. Inimesi on igasuguseid, olukordi erinevaid. Selleski loos on poiss, kellele on kaasa pandud ühe päeva toit, on jüngrid, kellele Jeesus suunab proovilepaneva küsimuse: „Kust me saaksime osta toitu, et need inimesed siin ära toita?“ Ausalt – milline küsimus! Kuidas suudaks Filippus, üks Jeesuse lähimaist kaasteelistest, leida võimaluse tuhandete näljaste toitmiseks? Isegi sada inimest ei suudaks siinjuures midagi korraldad – nii inimlik seisukoht! Aga Andreas on leidnud poisi, kellele on selle päeva leib ja leivakõrvane kaasa pandud. Meeste südamed on siiski avali otsima lahendusi, Jeesus on kõnetanud, on puudutanud. Te saategi midagi korda saada – seadke need näljased istuma, juhatage neid.
Jeesus avab südame tänuks Jumala poole ja jagab leiba. Elu üliküllus, kõigile piisab ja jääb ülegi! Loodud maailmas sünnib alati uut. Seeme külvatakse mulda ja mõne aja järel kannab mitmekordselt vilja. Midagi peab tegema inimene, palgehigis, vaevaga, kuniks on jõudu ja tervist. Leiba süües pole vaeva, on vajadus ja lootus, ka tänu. Üürikese aja pärast vajab ihu taas toitu, senine on kulunud elusolemiseks. Tänada leiva eest jaksab see, kes on kogenud õnnistust ja maitsnud eluleiba. Tänamata pole aga vähimatki mõtet vaeva näha.
Kui puudub õnnistus, avatud meel Jumala poole, on kogu elu tühi töö ja vaevanägemine, pingutus, mis käib üle jõu ja inimliku mõistmise. Lugu Tibeeria järve ääres ei ole minu jaoks, meie jaoks sugugi kauge ime, pigemini selge tunnistus ja kõnetus. Jumala imed on alati ka minu jaoks. Kahtlemine ja eksimine kuuluvad inimellu. Me rikume ja hävitame loodut, sageli seda teadmatagi, ei suuda märgata vaeva, mida tunneb teine inimene siinsamas, ei julge tunnistada oma puudusi. Aga Jumal teeb imet, ka minu elus.
Aeg ja elu, leib ja vaimutoit. Minu võimalused ja vajadused, minu usk, mu kodu ja lähedased. Tervis ja varandus, rikkus ja vaesus. Mida ma õigupoolest vajan, et kulgeda tasakaalukalt üle surma ja patu kuristiku Jumala lähedusse? See on igapäevane katsumus. Kannatusajal on põhjust veidi tõsisemalt süveneda oma südamesse uurima. Mida ma leian oma südamest, mida näeb seal Jumal? Kas ma tunnen Jumalat? Usaldan Jeesust?
Oma viimasel õhtul koos lähimatega jagab Jeesus taas leiba: võtke sööge, see on minu ihu, teie eest ära antud. Iga kord, kui ma sellest pühast eluleivast osa saan, tunnistan viimse keharakuga, et vajan armu, mis on Jumalalt saadetud maailma. Minu pärast, meie pärast. Eluks ja õnnistuseks! Jeesuse ohver ei ole enesestmõistetav, see on ainus võimalus, et ületada kuristik minu ja Jumala vahel.

 

 

 
 
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja