Teekond taevasesse Jeruusalemma

Jh 12:12–24
„Neil päevil sündis …“; „… ja palmipuude oksi võttes läks rahvas välja talle vastu ja hüüdis: „Hoosanna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!““; „Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale …“; „Ja see sündis, et neid õnnistades lahkus Jeesus nende juurest ja võeti üles taevasse …“. Need nopped võtavad kokku evangeeliumi ja on ühtlasi tuntuimad kirjakohad, mida teavad ka usu- ja kirikukauged inimesed. Ükski neist tekstidest ei oma eraldivõetuna sellist tähendust kui koos teistega evangeelses tervikus. Mosaiigis, mis koosneb paljudest kildudest.
Nii on see ka kirjakohas nimetatud sümbolitega: triumfeeriva austusavalduse märgina palmioksad Jeesust tervitama kogunenud inimeste käes; Messia tervituseks saanud hosianna-hüüded, millega kogudus tervitab enda keskele saabunud Kristust ka meie ajal; eesel kui rahutoova kuninga sümbol, vastandudes sõjapidamisel kasutatavatele hobustele; Jeruusalemma kogunenud rahvahulkade seas kreeklastest palverändurid, kes soovivad Jeesust oma silmaga näha. See on evangelist Johannese viis mõista anda, et Kristus on kogu maailma Issand. Selle kõige taustal jüngrite inimlik suutmatus toimunut täielikult mõista ja tähendust anda.
Küllap on see inimlik, et ajalooliste sündmuste keerises olles osatakse toimunule anda tähendus alles tagantjärele. Seosed ei teki sageli kohe. Mõnedel hinnangutel on tänapäeva inimeste võime olukordi reaalselt tunnetada oluliselt vähenenud, mis on muu hulgas tulenev sellest, et tahtmised muutuvad väga sageli.
Ajalugu aga kirjutatakse meie silme all, kas me seda tahame või mitte. Eesti rahvusliku liikumise üks juhte kirikuõpetaja Villem Reiman oli veendunud, et mitte olud ei kujunda inimesi, vaid inimesed olusid. Seda on oluline ka poliitiliste keeriste keskel meeles pidada. See laieneb ka üksikisiku tasandile.
Kuidas leida tasakaal inimlike kavatsuste ja Jumala plaanide vahel, on küsimus, millega inimene oma elus ikka ja jälle kokku puutub. Jumalal on tihti omad plaanid, millele inimene kas vastu seisab või passiivseks jääb.
Meie hädad lähtuvad sageli sellest, et me ei suuda keskenduda olulisele. Vaatame otsivalt enda ümber või liigselt iseendasse ja mõtleme oma vajadustele, inimlikele eesmärkidele ning takerdume neisse. Ja vastuseks kuuleme vaikust, Jumala vaikimist, mis rusub ja tekitab igatsust. Küllap on meisse ususeeme istutatud rohkemaks kui meie enesekeskne elu. Seda suuremat eesmärki silmas pidades ei peaks kartma ka raskusi, tagasilööke ja teadmatust. Ka neis võib näha armastust – inimlikku ja jumalikku ühtaegu.
Palmipuudepüha meenutab erakordse kõnekusega ühte Jeesuse elu sündmust, mis oleks võib-olla jäänud teiste õndsuslooliste sündmuste varju, kui poleks olnud tema Jeruusalemma saabumise tunnistajaid. Jeesusele läks vastu suur rahvahulk. Me ei tea, kui palju nende seas oli Jeesusesse uskujaid, kui palju niisama uudistajaid ja palju neid, kes mõrult kurtsid: „Vaata, kogu maailm jookseb tema järele!“ Kõige tähtsam on see, et oli piisav hulk neid, kes tundsid Jeesuses ära Messia ja kandsid pärast suure nädala vapustavaid sündmusi edasi usku ja evangeeliumi.
Usutunnistajate roll on läbi ristikiriku ajaloo olnud ääretult oluline – nii Kristuse avaliku tegevuse, aga hiljem ka kiriku märtrite juures. Väga paljud märtrilood oleks meile teadmata, kui ei oleks pealtnägijaid ja tunnistajaid. Ka iga kristlane on oma eluga millestki tunnistuse andja.
Paastuaja viimasel nädalal on väga sobilik esitada endale küsimusi selle kohta, millist tunnistust oma eluga anname. Kristus on Jumala armastuse kehastus. Kas ka meis, tema järgijates, on piisavalt armastust? Kristlane ei saa piirduda sallivuse ja leppimisega, vaid peab tunnistama oma usku ning kasvama armastuses, mis ainsana suudab muuta maailma elamisväärsemaks. Peab seisma tõe eest ja astuma vale vastu.
Armastus tähendab väljaminemist, teise, ka võõra ja teistsuguse kohtamist. Enda omast vahel ka läbi kaotuste teisele andmist, nii nagu Kristus on Kolgata tee läbinud, et iga uskuv hing võiks saada osa igavesest elust. Nagu ütleb evangeeliumitekst: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.“
Palmipuudepühaga algaval suurel nädalal näeme erakordsete sündmuste algust palmipuudepüha rõõmsast elevusest, suure reede mõõtmatu kurjuse ja pimeduse ning vaikse laupäeva leinavaikuse kaudu Kristuse ülestõusmiseni. Olgu see meie kõigi jaoks tähenduslik teekond nii tänavu kui ka kõikidel järgnevatel aegadel. Aamen.

 

 

 

Kristel Engman,
EELK vikaarõpetaja