Kohtumine Jeesusega toob rahu

2Ms 33:18–23
Rahust kõneleb ka vana Siimeon. Ta ütleb, et võib nüüd rahus minna, sest tema silmad on näinud päästet. Jeesusega kohtumine tõi temale selle rahu. Võiks järeldada, et enne seda oli ta rahutu. Ilmselt ongi inimese elu rahutu ilma Jumalata ja tema armuta. Rahutu võib olla ka inimene, kes on kogenud Jumala ligiolu, aga kuidagi argised askeldused, igapäevaelu aitavad kaasa, et ikka jälle ja jälle tunneme rahutust.
Olen mõned korrad sellest isiklikust kogemusest kõnelnud, mille osaliseks sain möödunud aasta suvel. Kogudus oli alustanud koolimaja ehitamisega, sest aeg surus peale, aga pangalt kinnitust, et me laenu saame, ei olnud ja see vastus ka viibis. Tekkis hinge väike kahtlus, et kas asjad ka ikka laabuvad ja saame ehitusega üldse edasi minna. Hinge puges kahtlus, et kas see, mille oleme ette võtnud, on Jumala tahe. Päev-päevalt rahutus kasvas, kuni ühel hetkel tajusin, et enam ei jaksa. Ma polnud varem kogenud, et palves Issandalt abi paludes saabub sekundi pärast täielik rahu ja kindlus, et kõik saab korda. Pärast seda ei olnud mul enam kahtlust, et kõik laabub. Kui olime paari nädala möödudes kirjutanud alla lepingu pangaga, sain teada, et laenu saamine oli väike ime.
Võib-olla oli vana Siimeoni kogemus sarnane. Ta nägi seda, mis ühiskonnas toimus. Ta teadis, mis Jumal on tõotanud sellele rahvale. Kõik see tekitas temas rahutust ja kohtumine Jeesusega tõi talle rahu, mida tema rahutu hing vajas. Nii vajas ka minu rahutu hing Jumala puudutust.
Pärast seda olen palju mõelnud, miks inimesed tahavad elada rahutut elu. Miks tahetakse, et elus oleks pingeid ja stressi? Miks tahetakse elada õnnetut elu? Saan aru, et inimesed nii ei mõtle ega soovi. Olen laulatustel ka mõnikord küsinud, kas külaliste hulgas leidub kedagi, kes ei tahaks olla õnnelik. Seni ei ole keegi kätt tõstnud. Nagu mainisin, ei mõtesta inimesed oma elu selliselt negatiivses võtmes. Küll julgen väita, et sageli elu selliseks muutub, kui puudub armastus ligimese vastu ning kui elu peamiseks juhtijaks on isekus ja omakasu, mis on sageli mitmete hädade ja ka sõdade alguse põhjuseks.
Ilma Jumala antud rahuta, ilma Kristuseta on inimese hing rahutu. Seepärast on õige ikka ja jälle tuletada meelde Vana Testamendi lauliku sõnu: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!“ (Ps 42:12)
Käesoleva nädala jutlusetekst on Vanast Testamendist. See tekst peegeldab igatsust. Mooses igatseb näha Jumala palet. Ta peab pettuma, Jumal ei näita talle oma palet, sest seda ei saa keegi näha, ilma et ta sureks. On hea lugeda, et Jumal üksnes ei keela ennast vaadata, vaid ta ise varjab Moosest oma käega. Selleks, et Moosesel kiusatuse hetkel ei tekiks soovi vaadata, varjab Jumal ise teda. Milline ettehooliv armastus inimeste suhtes!
Loomulikult avaldub see armastus Jeesuses. Mõnes mõttes oleme märksa õnnelikumas olukorras, kui oli Mooses. Meie saame Jumalat näha. Iga kord, kui tõstetakse armulaua annid meie silme ette, kohtume Kristusega sarnasel moel, kui seda koges Siimeon. Me näeme Teda ja saame Temast osa nii Sõnas kui sakramentides. See teadmine ja igatsus Jumal järele annab meile selle usu ja viimselt rahu, et meie süda oleks rahul rahutus maailmas.
Küünlapäevaga käib kaasas legend, et sel hetkel, kui Jeesus templisse toodi, süttisid kõik kustunud lambid ja küünlad põlema, otsekui kinnituseks, et tõeline valgus on tulnud maailma: Paljudes kirikutes on ka tavaks, et sel päeval pühitsetakse kõik küünlad, mis on aasta jooksul plaanis kirikus kasutada, ja jõuluaja küünlajääkidest valatakse kas paasaküünal või küünal, mis tuletab meelde seda valgust, mis Jeesuses ilmsiks saanud.
Benedictus XVI on intervjuuraamatus „Maailma valgus“ öelnud, et meie usk Jeesusesse Kristusesse peab olema kui tõeline valgus ja tõeline elav ühendus kogu kirikuga. Selline oli ka Maarja usk Issandasse, kui ta viis täide Seaduses ettenähtut ja tõi lapse üles Jeruusalemma, et tema eest ohverdada. „Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse,“ (Lk 2:34) ütles Siimeon neitsi Maarjale tunnistades, et Jeesus Kristus, olles valguseks, ohverdab ennast meie kõigi eest. Kirik Issanda templissetoomise pühal mõtleb Kristuse eluloole sünnist Petlemmas kuni surmani Kolgatal ja seeläbi tema ülestõusmisele. „Sellisel viisil väljendame oma usku, tunnistame Kristust kõikide inimeste Päästjana … ja Tema soovib, et me temasse usuksime“ („Maailma valgus“ 2010).
Olgu meis kõigis sellist rahulikku ja kindlat meelt kui vanal Siimeonil, et võiksime endid iga päev usaldada Jumala hoolde teadmises, et ta on meiega, meid hoidmas ja õnnistamas. Kandugu ka meie kaudu maailma see imeline valgus, mida oleme ise kogenud, et võimalikult paljud leiaksid oma hinge pääste.

 

 

 

 
Jaak Aus,
Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja