Helene Ranna Saaremaalt

„Helene Tamberg, kirjanikunimega Helene Ranna (28.12.1897/4.01.1898–17.12.1946), sündis Kiirassaare külas Ranna talus 11-lapselise pere kuuenda lapsena. Lõpetas Kihelkonna Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi alguskooli kolmeaastase programmi kahe aastaga. 15aastasena Kehila külakooliõpetajaks valitud neiu läks kahe aasta pärast Arhangelskisse sadama ehitustöödele kantseleikirjutajannaks, kelle kuupalk vastas Saaremaa külakooliõpetaja aastapalgale – 50 rubla.
Järgnesid eksamid eksternina Hugo Treffneri gümnaasiumi juures Tartus. Tee Tartu ülikooli filosoofiateaduskonda oli avatud. Vaesus ja üha halvenev tervis ei võimaldanud ülikooliõpinguid lõpetada. 12. juulil 1941. a. Tartu pommitamise käigus põles maani maha maja, kus oli Helene Ranna korter.“ (Karin Sibul, meiemaa.ee, 9.12.2016)
Sõjaaegses Tartus, eriti pärast Punaarmee sissemarssi 1944. aasta varasügisel, oli väga tähtis, et sul oleks koht, kuhu midagi jätta või võis sulle midagi jätta. Koht, kus koostada pakk arreteeritule, tollases kõnepruugis „haiglasse viimiseks“.

Me ei tea, kus said omavahel tuttavaks Helene Ranna ja Betti Alver, kuid mõlemad alustasid kirjanikuteed Looduse romaanivõistluse laureaatidena: Betti II auhinna saanud romaaniga „Tuulearmuke“ (1927), Helene I auhinna pälvinud romaaniga „Keha ja vaim“ (1930).
Mõlemad siirdusid luulesse: Betti Alver „Tolm ja tuli“ (1936), Helene Ranna „Üles“ (1934) ja „Tähelennak“ (1935), millele järgnes romaan „Riidalu“ (1936). Tegelikult konkureeris Helene Ranna auhinnaromaani esimene variant koos Betti Alveri „Tuulearmukesega“ juba 1927, kuid jäi ära märkimata.
Ranna töötas teksti ümber „parketikõlblikuks“ ning tuhat krooni oli ülikooliõpinguteks olemas! Kirjastuse Loodus reklaamil oli ka muid mõjusid oma laureaatidele – Helene Rannat hakati kutsuma üritustele kõnelejaks ja see tiivustas enesehinnangut.
„Helene Ranna „Üles“ kohta kirjutasin ühe kurja arvustise „Eesti Kirjandusele“, aga vaevalt usun, et nad sarnast avaldavad. Südame aga tegi teine hirmsasti mul [täis], udune ja abstraktne nii mis hirmus, ainult sõnu mis midagi ei tähenda, isegi kirikulaulude konkreetsuse ta on hävitand ära, kõiksugu „hinge helgusi, ihasid, tahteid, pühasid tõdesid“ ajand täis ja Jeesus mitu korda asendanud Jumalaga. Sellepärast need vaimulikud lüürikud on nii udused. Sa muidugi tead, ta „Eks teie tea“ jne, aga vist sama vähe saad aru kui minagi, mis siis see tempel on, kus elab Jumala vaim, keha ta ei ole, sest seda prl. Ranna ei salli.“ Nii kirjutas Uku Masing Jaan Kiivit seeniorile suurel reedel 1935.
Ja lisab järgmises kirjas: „Teine kogu, see „Tähelennak“ on ometi loetav kuidagi, aga see „Üles“ on rambihaisuga. Teises on ometi vahel mõtteid, kuigi read on pikad nagu brontosaurused. Aga seda ma arvustama ei hakkagi, sest siis Ranna mu poob küll tõesti „üles“.“ (27.5.1935)

Siin pean vahendama Kristiina Rossi sõnu, mida ta mulle vastas seoses küsimusega „rambihaisu“ kohta: „Vast see ikka seesama Wiedemannilgi esinev ’raibe, surnu’ on. Liiatigi et ühend „rambi hais“ esineb ka 1739. aasta Piiblis (võib-olla just selles kontekstis, mida Masing siin kriitikas silmas peab, nimelt Siioni tütarde kõrkuse kirjelduses): Ja se peab sündima, et kalli rohho haisu assemel peab rambi hais ollema … Js 3:24. Suures Piiblis on Masing ise selle konkreetse salmi hiljem küll teisiti tõlkinud. Ja ei julge öelda, kas ta seda sõnaühendit Suure Piibli tõlkes mujal kasutab – selle sõnastikku ei ole minu teada tehtud. Aga eks ta siit teadis seda kindlasti.“
Aga mis puutub arvustuse avaldamisse, siis see avaldati ja nopime sealt ühe kurikuulsa seisukoha: „Vaimuliku sisuga luule ammu juba ei kuulu enam luulesse selle sõna tavalikus mõttes, on sama vähe seda kui laulud suurte meeste juubeleiks või sünnipäeviks. Kui mõni luuletaja kirjutab vaimuliku laulu, siis see on talle vaid kõrvaltöö. Need, kellele see on tööks, teevad vaid salmikesi, mis on alla keskpärast ja ei kõlba lugedagi.
Vähemalt meie vaimulik luule seni pole luule ja kui palju ta on vaimulik või usklik, see on ka veel küsitav. Enamasti ta on armetu sõnade paraja pikkusega ridadesse seadmine, mõttekriipsude ja „õhkamis“-märkide tegemine. Ja see maksab nii kiriklikkude kui lahkusklikkude luuletajate kohta. Helene Ranna on küll üle selle tavaliku taseme, aga see on ka kõik, mis öelda võimalik.“ („Eesti Kirjandus“, lk 229, 1935) Nii alustas 26aastane teoloog oma arvustust luulekogu kohta!
Ilmselt kohtas Masing Helene Rannat Eesti Rahvuskirjanike Ühingu üldkoosolekul 1.2.1934 Helmi Mäelo toimetatava Eesti Naise ruumides. Masing pidas sel päeval ettekande „Rahvusomapära küsimusi“, millele järgnenud arutelu olevat olnud elav. Muidugi oli arutelu rohkem kui elav, sest isamaaline seltskond ihkas tulevast pappi nöökida ja paika panna!
Kirjas Jaan Kiivitile 6.5.1934, mis põhiliselt pajatab Uku Masingu kirjatöödest, on read: „Küllap samuti on selle luuletuskoguga, mis Rahvuskirjanike Ühing pidi sügiseks andma välja. Evald J. Voitk selle asemel laseb paar oma romaani trükkida /…/ Ja mu „luuletusi“ ei loe keegi, sest neist vähemalt 80% on jutuajamised Jumalaga. Mul pole mingit vajadust nende avaldamiseks küll, aga muidu nad kaovad ära ja mõni neist ikka on korralikum kui Voitk või Kallits või Grauberg.“ („Uskuda, elada“, lk 228, 2006)
Rahvusarhiiv hoiab tsiviiltoimikut 1943. aastast, kus Ranna avalduses on kirjas: „Sa lähed kristlikus meeles pühapäeva hommikul kirikusse, aga kui tagasi tuled leiad – su toa seintest on vahepeal puuritud pooletollise puuriga läbi üheksa auku! Vist küll selle vaga eesmärgiga, et üheksa vaimu öösel korraga su voodi ette valvama pääseks!“ (ERA.R – 796.2.91)

Kõige kurvem on Helene Ranna elukoha Kindral Põdra tn 5, korter 2 mahapõlemise järgselt koostatud sõjakahjuakt 16. märtsist 1944. aastast. Tartus end kirjanikuna elatada püüdnud Helene Ranna paistis kolleeg Helmi Mäelo (1898–1978) silmis „suur, kondine ja peaaegu nelinurkse näovormiga naine. Ta oli ilmsesti iseteadev ja uhke tähelepanust ja austusavaldustest, mis talle osutati. /…/ Ta kõneles julgesti uuest kirjandusvoolust, mille esindajaks pidas ennast“ („Keha ja vaim“, Maire Liivametsa saatesõna, lk 346, 2013)
Sõjakahjuaktis kokku löödud kahjusumma 7773 krooni ja 50 sendi kohta lõpuklauslis kirjas „Kahjusaajal on NSVL asutiste vastu nõudmisi“ kirjutab Ranna „Ei ole“. Toimik lõpeb kaane siseküljel pliiatsikirjas „Prosmotreno“ ja NKVD-lase allkirjaga. (ERA.R – 1157.2.1246)
Vahel tundub, et Helene Rannal läksid segamini enne põlengut ta maine vara, mida ta asus otsima uues elukohas ning väitis varastatud olevat, ja muidugi näljasele nii tähtsad toiduainete kadumised.
Helene Ranna võetakse uues nõukogulikus kirjanike liidus arvele 20.03.1945 (EKLA, f 301, m 61:4, lk 77) ja saab Littera B kaardi toiduainete muretsemiseks, kuid seegi tundus kellegi jaoks muidusöömisena ja 23.10.1946 „otsustatakse kustutada liikmekandidaatide nimekirjast H. Tamberg (H. Ranna) kui oma loominguga nõutavat taset mitte välja andev kirjanduslik katsetaja“. Allkiri: P. Viiding, EN KL sekretär. (EKLA, f 228, m 15:15)

Surmani jääb ligi kaks kuud. Selle aja kohta on lausa protokollilise täpsusega ülevaate andnud Jaan Roos (1888–1965) raamatus „Läbi pimeda öö II“ (2000, lk 16–19). Helene Ranna viimane elupaik Tartus oli G. Adolfi 51, Talviku arreteerimise koht Annisti majas Gustav Adolfi 67. Betti olevat rääkinud, et käinud voodihaige Helene Ranna pool põrandaid pesemas ja muud hädavajalikku korraldamas. Jaan Roos: „Käis läbi kirjanik B. Alveriga, kes teda palju aitas.“ Ilmselt ka et mingil määral tegevusega leevendada pingeid Heiti saatuse pärast.
Me ei tea, kas Uku Masing sattus lehitsema sünnikodus Einol olles „Tähelennaku“ autori allkirjastatud (12.9.1935) eksemplari, mille oli Einole muretsenud Evald Saag 30.9.1959 Tallinna Mündi tänava antikvariaadist. Kas pärast apokalüptilisi sündmusi kõlasid Helene Ranna luuletused tõsiseltvõetavamalt? Kas „Tähelennakus“ ilmunud kolmeosaline luuletus „Lastekodu lävel“ muutus oluliseks pärast sõda lastekodudega ülekülvatud Eestis kuni viimase ajani välja?
„Kiriku laulu- ja palveraamat“ (1991) on vääriliseks pidanud laulu Helene Ranna sõnadele „Ärka, ärka unest üles“ (401). Eesti raamatute kataloog ESTER teatab mitmetesse allikatesse laiali paisatud kolmekümnest Helene Ranna sõnadele valminud laulust.
Vallo Kepp

Eks teie tea
Helene Ranna

Eks teie tea,
Et te Jumala tempel olete,
Et teie elu- ja vaimumaalt tulete,
Et teie sees igavik elab.
Kuis peab see tempel küll olema püha!
Eks vaiki ses paigas kõik maailma müha!
Vaid tõde ja puhtus sääl helab.

Eks teie tea,
Et teie Jumala tempel olete,
Et teie valguse kodumaalt tulete,
Ja kuulute jäädavalt sinna.
Eks valgusehiilges see tempel siis sära?
Kas ülemat kuskil veel leida on vara?
Te väärite võrratu hinna.

Eks teie tea,
Et teie Jumala tempel olete,
Et teie Issanda elumaalt tulete,
Kus häädus ja armastus helab.
Eks kiirga see tempel siis armastushelgust,
Kui tulitorn, külvates ümbrusse valgust? –
Sest Jumala vaim selles elab.
Luulekogust „Lauluallikas. Maarjamaa luulet“.
Kirjastus Maarjamaa, 2003

Helene Ranna tekstile on laulu kirjutanud Enn Võrk. Laul on leitav lk 23 kogumikust „Eesti heliloojate vaimulikke laule I. Segakooridele“, väljaandja EELK konsistoorium, Tallinn 1989.
Enam on tuntud Rudolf Tobiase „Eks teie tea“, mille aluseks on tekst Piiblist (1Kr 3:16). Toimetus on tänulik Ivar-Jaak Salumäele selgituste eest.