Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kapten Uno Lauri kuus luulekogu

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number:  /

Kapten Uno Laur jäi ju elu lõpuni uppunud parvlaeva Estonia eestkõnelejaks. Vallo Kepp.

Meie riigi nimega laevale mõeldes

Helistas lahkunud produt­sendi kaasa Helle: talle oli helistanud pikaaegne pe­re­tuttav kapten Uno Laur (1928–2018) palvega, et Helle aitaks leida hooliva varjupaiga kapteni valduses olevale nä­p­u­­täiele Belgia Eesti Seltsi raamatukogust pärinevatele luulekogudele. Helle oli soovi­tanud mind ja andis mulle kapteni telefoninumbri.

Päris võõras see piiritaguste eesti seltside raamatukogude teema mulle ei ole. Minu kogus on mõned raamatud Pariisi Eesti Seltsi templiga. Seltside templitega olen enamasti näinud Siuru rühmituse raama­tuid. Ju olid Artur Adson (1889–1977) filmitsensorina ja Henrik Visnapuu (1890–1951) Riikliku Propaganda Talituse kultuurinõunikuna Toompeal raamatute riiklike ostude vali­kut suunamas.

Nüüd jäi vaid helistada. Vastas ekraanilt tuttav tasa­kaa­lukas hääl. Oli ju hääle oma­nik parvlaeva Estonia hu­ku uurimise rahvusvahelise ko­misjoni liige (1994–1996) ja komisjoni tegevuse viimasel aastal selle esimees (1997). Oma sõnul ta lihtsalt ei saa­nud keelduda president Len­nart Mere (1929–2006) ettepanekust asuda komisjoni esimehe ametisse. 

Uno Lauril külas olles veeres jutt tema eluteele, õpingutele Tallinna merekoo­lis, mille ainukese eestikeelse lennu ta lõpetas aastal 1949, ja kaugsõidukapteni paberite välja­teenimiseni kolmnurgas Kamt­šatka-Tšukotka-Vladi­vos­tok. Tagasi Eestisse saabus kap­ten aastal 1959. 

Kõige muu kõrval on kap­ten Laur tegelenud ka eesti oskuskeele arendamisega. Ta kutsus meremuuseumi juu­res 1973. aastal ellu me­re­keele komisjoni, mis me­re­keele nõu­koja nime all te­gut­seb tänini, oli üks „Me­releksikoni“ koostamise alga­tajaid ja „Inglise-eesti(-ve­ne) meresõnaraamatu“ (1981, 2008) toimetajaid. 2016. aas­tal krooniti tema tegevust me­rekeele korrastamisel Fer­di­nand Johann Wiedemanni keele­auhinnaga. Muide, sõ­na praam välja tõrjumine täp­se­ma sõna parvlaev poolt on merekeele korrastamise tule­mus. 

Sarnaselt kooliõpikutele si­ni­sesse ümbrispaberisse pan­dud luuleraamatud lebasid dii­vani ees laual, kõigil selja üle­misel neljandikul väike, katte­paberist tumedama trükitud kandiga ümbritsetud ribakene raamatukogu numbriga. Midagi ei olnud kahe silma vahele jäetud, sõjaeelse vormistamise tase, hea kätte võtta! 

Luuleraamatute jõudmise puhul Uno Lauri kätte peame pisut rääkima võõra nime all maailma meresid kündnud ja lõpuks Belgias soomekeelse per­e­konna loonud Karl Aru­ojast (1918–2005). Aruoja oli sõjateekonna läbi teinud Al­fons Rebase (1908–1976) ük­suses, põgenenud vangi­laag­rist, käinud Rebase luure­rüh­ma liikmena pärast sõda Inglismaalt paadiga Eestiski ära. 

Kui aga luurerühma järg­mi­se reisi ajal kogu seltskond KGB võrku püüti, siis saabus Kar­lal, kes tolle retke aegu oli Inglismaal haiglas ja van­gis­­tamisest pääses, aeg merd sõit­­ma minna. Pärast Eesti va­banemist käis Karl Aruoja Tallinnas ja Lembit Lauri lin­distas temaga Eesti Raadios ne­li saadet „Kirjutamata memu­aare“. 

Ei hakka ümber jutustama Uno Lauri esimest käiku Ka­la juurde Antverpenis pü­ha­päeval, kui kapitalistid ei töö­tanud ja sadam oli välja surnud, kui kapten Laur oli nõukogude aja kohustuslikuks saatjaks radistile, kes asutas end Karla juurde külla minema. Uno Lau­ri endamisi arupidamisi or­ganite võimalike huvide kom­binatsioonide üle selles kü­las­käigus, millest siiski pik­ka­misi kujunes sõprus Karla ja Uno Lauri vahel.

Raamatute üleandmine oli sümboolne: Uno Laur pani peopesa virnakese peale, ütles: „Need on nüüd teie!“ ja võttis peopesa ära. Mälestused voolasid rahulikult, harva oli mul midagi lisada. Kui esikus kingi jalga sättisin, ütles saat­ma tulnud Uno Laur, et tema merekooli lennust on ta ain­sana elus, ja ma rääkisin tal­le umbes samas võtmes De­bo­ra Vaarandi (1916–2007) kurtmisest, et pole enam kel­legagi ühistest mälestustest rää­kida ega kedagi külla kutsuda. Kõik on läinud! 

Ukse peal nägemist öeldes tundus Uno Lauril olevat hea meel, et lahkuv külaline ei kiskunud meie riigi nimega laeva saatust. Võimaluse korral oleksin rääkinud muidugi, et minul olid piletid järgmisele reisile. Kavas oli näidata filmi „Mälestus sinistes kildudes. Bernard Kangro“ (1992) Kangro (1910–1994) mälestusõhtul Stock­holmis. 

Pilt summutatud saginat täis laevakompanii kassaruumist Uuel tänaval Tallinnas, põle­vad, mustade lintidega küün­lad akendel, on siiani sil­me ees. Kujutan ette seda emot­­sionaalset Kolgata teed ko­mis­­joni kümmekonna liikme töös minut minuti järel Estonia up­­pumist kaardistada! Kolmel riigil – Rootsil, Soomel ja Ees­til – omad huvide nüansid, li­saks laevaehitajate kuklas tun­tav tähelepanu, hukkunute lä­hedaste hullumeelselt püsi­vad lootused ja teooriad. Ega töö lõpp saabunud komisjoni töö   lõppraportiga: Uno Laur jäi ju elu lõpuni up­punud laeva eestkõnelejaks! 

Kas meil kõigil oleks ker­gem olnud, kui laev oleks üles pinnale tõstetud? Mida pida­nuks siis need omaksed läbi elama, kelle sugulased ahne ja tormine meri lihtsalt laiali pil­lutas ja kätte ei andnud? Või­maluse korral oleksin kaptenilt vast küsinud, mitut uppunud lae­va tema teab, mida on ju­ba mere põhjas laiakslitsuva betoonkoorikuga kaetud. Õnn, et mu tühised küsimused jäid küsimata. Lein ei kustu ühe inimpõlve jooksul, lohutus on palves.

Luuleraamatuid sellest kim­bust on mu raamatukogus alles viis. Kui tuli trükist raamat „Üheksa arbujat“ (2019), siis sai üks neist, Betti Alveri „Tolm ja tuli“ (1936) kingitud raamatu toimetajale Kristile. Oli vaja midagi pidulikumat, kütkestava teekonnaga raamatut suure töö lõpetamise tähtmärgiks ja temal just see Alveri raamat puudus. Ka raamatule hooliva kodu kindlustamise tingimus on täidetud!

Kirjatöö „Kohtumine „re­ba­se­­kutsikaga““ lõpus kirjutab Uno Laur: „Alles hiljem jõudis minuni teave Karla sünnijärgse nime kohta. Ristimistunnis­tu­­sel oli seisnud Karl Armuand, nimi, mida Saaremaal mõ­ni inimene tänaseni kan­nab.“ („Eesti Lae­van­duse Aas­ta­raamat“, 2012, lk 145–149) 

Loo juurde on Uno Laur lisanud Wehrmachti vormis Karl Armuandi pildi aastast 1942, mille Karl Aruoja (ema neiupõlvenimi) oli talle mä­l­es­tuseks saatnud. Tema oli see mees, kes pool sajandit raamatuid hoidis ja kaptenile Eesti vabanemise päevil need kuus raamatukest Antverpenis pihku pistis: „Ehk leiad kedagi, kellele Eestis edasi anda!“ 

Vallo Kepp