Raske aja õnnistused

Tahan tuletada meelde väljendeid ei ole halba ilma heata, head kriisi ei tohi lasta raisku minna jne. Rasked ajad on alati toonud kaasa mingeid muutusi. Need võivad olla nii positiivsed kui negatiivsed. Kriis võib asju ka halvemaks muuta. Kui umbes 40 aastat tagasi Kuressaare koguduse õpetaja kohale asusin, vähenes esimesel õpetaja vahetuse aastal koguduse liikmete hulk märgatavalt. Selgus, et mitmed vanemad olid uue õpetaja tulles loobunud oma laste eest liikmeannetusi tegemast. Eelmise õpetaja ajal oli need noored leeritatud, kuid õigeid liikmeid nendest ei saanud. Eks vanematel oli väike südamevalu ja nad püüdsid laste eest vähemalt liikmeannetused tasuda. Uue õpetaja tulles sai need kõrvalejäänud rahus ka kõrvale jätta. 

Praegune koroonapiirangute aeg ja hirm nakatuda on vähendanud igapühapäevaste kirikuliste hulka. Epideemia taandudes võib osa kõrvalejäänutest küll tagasi tulla, kuid mõned, kellele kirikus käimine oli juba varem formaalsemaks muutunud, võivadki nüüd päris eemale jääda. Mõned murduvadki kriisis ja langevad nagu koltunud lehed.

Kriis võib aga mõjuda ka elu uuendavalt. Tean, et omal ajal mõnigi liberaalsete vaadetega teoloog Siberist tagasi tulles ei olnud kaugeltki enam nii liberaalsete vaadetega. Rasked ajad annavad selgust selles, millised usulised tõed on tuumakad ja mis hoolimata kaunist välisest kujust siiski vaid aganad. Aastal 2008 ütles õpetaja Priit Rannut, et rasked ajad on alati inimestele mõistuse pähe toonud. Kuid lisas, et praegused ajad siiski piisavalt rasked ei ole.

Ometi pakub praegune olukord koos koroonapandeemiaga võimaluse elu ja tegevus uuesti ümber hinnata. Kas kõik see tegevus, millega oleme ennast koormanud, kannab sellele vaevanägemisele vastavat vilja? Kirikutöö pahupooleks on see, et ei julgeta ühtegi sammu tagasi astuda. Kõiki ettevõtmisi, mida on kunagi alustatud, püütakse iga hinna eest edasi viia. Ka siis, kui tegevusel puudub silmnähtavalt Jumala õnnistus. Kardame tunnistada ebaõnnestumisi ja siis koormame ennast mõttetute tegevustega. Suurärimehed kinnitavad, et umbes kolmandik investeeringutest läheb aia taha. See, mis aga õnnestub, suudab korvata kõik kahjud. Me ei peaks kurvad olema, kui mõni vähem viljakas tegevus lihtsalt lõpetatakse.

Raskused õnneks raputavad meid lahti tühistest tegevustest. Olen naljaga pooleks teinud ettepanekuid, et proovime ühe aasta elada ilma koosolekuteta. Vaatame, mis juhtub. Praegu olemegi seda poolenisti proovinud. Mulle tundub, et oleme saanud aru, et teatud näost näkku suhtlemine, kokkusaamine ja koosolekute pidamine on erakordselt vajalik. Tunneme tõelist puudust normaalsest suhtlemisest. Kuid on ka koosolekuid, mille puudumist pole isegi märganud.

Pärast pikka perioodi ateistliku riigikorra ajal, mil kirikutöö oli lubatud vaid kiriku seinte vahel, oleme kõigest hingest püüdnud olla ühiskonnale avatud ja kogu rahva teenistuses. Nüüd hakkame küsima, kas koguduse vaimulik kasvamine ja usulise põhja leidmine ei saa kahjustatud ühiskonna tõmbetuultes ja soovis olla maailmale meelepärane. Raskemad ajad aitavad meil leida pidepunkte, mis tõeliselt kannavad. Nõukogude ajal teadsime täpselt, kus tegutseb kuri ja millest tuleb hoiduda. Täna kipub meil puuduma selgus selles, kust hingevaenlane meid ründab. Kriis on teatud mõttes nagu välisvaenlane, kelle rünnaku all on Jumala rahval kergem koonduda kiriku peamise ülesande täitmisele. See on sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Mitmekülgse ühiskondliku tegevuse keskel oleme kaotanud usu, et Jumala sõna on vägi, mis suudab seda maailma rohkem muuta kui mistahes ühiskondlik tegevus. 

Jeruusalemma hävingut aimates nuttis Jeesus: „Oh, kui sa teaksid, mis su rahule tarvis läheb, kuid nüüd on see sinu silmade eest kinni pandud.“ Usun, et kriisid juhivad meid sellise tegevuse juurde, mis on tõeliseks õnnistuseks meile kõigile.

Õnnistatud eelpaastuaega soovides

Joel Luhamets,

piiskop