Isast sündinud enne kõiki aegu

Jh 8:46–59

Naatsareti Jeesus pidi surema, sest osade juutide silmis pani ta toime usulise kuriteo, omistades inimesena enesele jumaliku päritolu. 

Kui ta seisis suurkohtu ees, toodi kohale tunnistajad, kes väidetavalt olid kuulnud teda ütlemas teotavaid sõnu templi kohta jne. Aga lõpuks otsustas asja Jeesuse vastus ülempreestri küsimusele: „Kas sina oled Messias, Kiidetava Poeg?“ Markuse järgi kostis Jeesus: „Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.“ 

Nüüd käristas ülempreester vaga jumalakartlikkust väljendava aktiga oma rõivad lõhki ja kisendas: „Mis tunnistajaid meil veel vaja on! Te olete ise kuulnud pühaduseteotust!“ 

Täna loetud evangeeliumilõigus küsivad juudid Jeesuse käest: „Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?“ Ja edasi: „Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?“

Jeesus vastas neile: „Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas. … Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.“

„Mina olen“ – nii võis kõnelda vaid Jumal ise, kes ütles Moosesele: „Ma olen see, kes ma Olen.“ (2Ms 3:14).

Kelleks õige Jeesus end peab? Pole ime, et juudid hakkasid nüüd kive korjama, et selle lihast ja luust inimese, kes ise polnud veel viiekümnenegi, aga ütles enese olevat sündinud enne kui esiisa Aabraham, elupäevad ära lõpetada. Käskis ju Seadus kogudust jumalapilkaja surmata. 

Jeesus lahkus pühakojast, sest tema tund ei olnud veel käes. Aga surmaotsus tema kohta langes õige pea. Kui Jeesus oli viimaks kinni võetud ja Pontius Pilatuse ette viidud, ütlesid juutide usuliidrid keerutamata välja tema süü: „Meil on Seadus, ja Seaduse järgi peab ta surema, sest ta on tõstnud ennast Jumala Pojaks.“

Mida pühakiri meile tänase lugemise kaudu õpetab? Ma peatuksin järgnevalt kolmel aspektil. 

Esiteks, Aabraham ja prohvetid ei ole surnud, nagu juudid väitsid. Võib-olla nad mõtlesid Sakarja sõnadele (Sk 1:5): „Teie vanemad – kus nad on? Ja prohvetid – kas nad elavad igavesti?“ Kuid meenutagem, et Jeesuse kirgastamisel ilmusid Mooses ja Eelija. Kui nad oleksid vaid ammu ära surnud inimesed, kuidas nad said siis ilmuda? Samuti räägib Jeesus meile tähendamissõna vaesest Laatsarusest, kelle hing viibib pärast surma Aabrahami süles, s.t kes istub lauas koos Aabrahamiga (Lk 16:22). Jeesus ütleb ka väga selgelt, et Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal. 

Teiseks võime siit õppida, et Kristus on Jumala ilmutuse kese ja seetõttu räägib kogu pühakiri temast. Kas mäletame, et ülestõusmise järel ilmus Jeesus Emmause teel jüngritele ja hakates peale Moosesest ja Prohvetitest seletas neile ära kõigist kirjadest selle, mis Tema kohta käib? Tähendab, vana lepingu vagade ootus, prohvetite ettekuulutused – kõik need „ajavad“ meid Kristuse poole, nagu Luther väljendus. Jeesus ei ilmunud välja ei-tea-kust, vaid tema tulemise tõotus anti juba paradiisiaias (1Ms 3:15). 

Tänases evangeeliumis ütleb Jeesus, et Aabraham ootas rõõmuga, et näha saada Tema päeva. Aabrahami igatsusest kõneleb ka Kiri heebrealastele, kus öeldakse, et ta oli kuulekas usus, asudes elama tõotatud maale, kus „ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal“ (Hb 11:9–10). Aabrahami lapsed on need, kes usuvad Kristusesse ja ootavad Jumala tõotuste täitumist (Gl 3:7). 

Kolmandaks, Jeesus on tõeline Jumal, sündinud Isast, ja ka tõeline inimene, ilmale tulnud neitsi Maarjast. Meie usutunnistus väljendab seda nii: „kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalat, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud“.

Jeesuse preeksistents on eriliselt Johannese evangeeliumi teema, mis algab piduliku deklaratsiooniga: „Alguses oli Sõna… Ja Sõna sai lihaks…“ Sellega on otsustavalt tagasi lükatud judaismi ja islami väärarusaamad Jeesusest, nagu ka mitmed moodsad eksiarvamused. Jeesus on meie Issand ja meie Jumal! 

Paastuaja kolmas pühapäev kannab ladinakeelset nime Oculi – minu silmad. See nimetus tuleb 25. psalmist, kus seisab: „Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja.“ 

Elava Jumala Poeg seisis juutide silme ees, ja nad ei tundnud teda ära, kuigi pidasid endid Aabrahami järeltulijateks. Oh andku Issand, et meie silmad oleksid alati tema poole ja me võtaksime ta vastu oma elu Issanda ja Päästjana! Aamen. 

 

 

 

 

Veiko Vihuri,

Karja koguduse õpetaja