Kuidas tõlkida usku südame keelde?
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 24. märts 2021 Nr 12 /
Kuidas tõlkida alanud astronoomilist kevadet ja igavest kevadet – meie lõppematut usku Valgusesse – südame keelde? Kuidas tõlkida Jumala südametukseid ühiskonnale mõistetavasse keelde? Üle maa, linnade ja igaviku. Mis oleks see, mis viiks sotsiaalsest isolatsioonist sidususeni? Nõnda, et kibedus jääks kõrvale, mure liidaks ja südame avarus avaks üksindust, hirmu ja tardumust.
Kui kosutav oli hiljuti näha II kooliastme õpikus „Inimene ja ühiskond“ fotot Tallinna Jaani kirikust, kus kirikupingid inimesi täis. Neid pilte on meie mälus palju. Loodan vähemasti. Praegu on teistmoodi ja peame hakkama saama. Issanda abiga! Sellest, kuidas neil päevil pealinna kogudused kroonviiruse või ehk on õigem öelda kopsukatku tingimustes toime tulevad, jagab tänases lehes praost Jaan Tammsalu. Olgem palves koos Tallinnaga!
Kes viimase 30 aasta kirikueluga kaasas käinud, on nüüdseks näinud nii puupüsti täis kirikuid kui ka avatud uksi ja tühje pingiridu. On arvatud, et midagi jäi üheksakümnendatel kiriku poolelt vajaka, et ei suudetud tulijaid siduda. Kas oskame nüüdses sunnitud, katkenud füüsilises osaduses alles hoida neid, kes meil on, ja neid, kes avastavad, et võiksid Issanda ligiolu vajada? Kas meie telefonid on punased? Loodan väga. Virtuaalsusest ei piisa. Vaikus võib olla ülesehitav, aga ka hävitav.
Kui valdav osa Eestist toetab koroonapiiranguid, siis kevade esimesel päeval andsid endast märku need, kes on piirangute vastu. Tore oli vähemasti, et seda tehes järgiti enam-vähem piiranguid, kogunedes autokolonnidesse. Ilmselt on alati neid, kes on vastu, ent hingehoidlikult lähenedes tuleb märgata, et siin taga võib ka olla elu segipaisatus, elatise teenimise võimaluste kadumine, isolatsiooniga toimetulematus. Koroona muudab maailma. Peame õppima üksinda olemist, teised jälle piiratud ringis liiga palju koosolemist. Mõnikord ka üksildust koos olles. Talumise piir on erinev. Nii piirangute vastased kui ka meie meditsiinitöötajad, kes päevast päeva eesliinil panustavad, on justkui ühe mündi kaks poolt. Kõigume äärmuste vahel. Ühel poolel need, kes väsinud rusikad üles tõstavad, teisel pool käed, mis lahkunu silmad sulevad. Kõik nad on aga meie inimesed, kes ühtviisi vajavad armu ja rahu.
Kätlin Liimets
