Hea Karjane
/ Autor: Meelis-Lauri Erikson / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 27. aprill 2022 Nr 18 /
Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind. Jh 10:14
Igal loomal on oma elutarkus, igaüks kasutab oma ellujäämisstrateegiat. Kuid kõige elusa üle kehtib üks peamine printsiip: hea on see, mis elu soodustab ja toetab. Halb see, mis elu takistab ja hävitab. Kusjuures „halb“ tuleb väljastpoolt eluringi; üksteise ärasöömine pole looduses veel halb. Kui hunt murrab lamba maha ja sööb selle ära, siis ta ei ole mingi „kuri“, vaid lammas on tema toit. Vägevat toiduainetööstust omav inimene tavaliselt sellele ei mõtle.
Inimese elutarkus on tunda oma Head Karjast, kuid pangem tähele – enne ta tunneb inimest. Veel enne, kui mina teda tundma hakkasin, tundis tema juba mind. Teisiti see ei saakski olla. Sest ta on Hea Karjane. Loomad tunnevad peremehe ära tema välimusest, häälest, kuid ennekõike lõhnast. Mille järgi me võiksime ära tunda meie peremehe? Selle järgi, nagu teda on kirjeldatud Kirjas, lauaosadusest, palvest. Need on meie „meeled“, mis kõik jutustavad samast, peamisest printsiibist: Hea Karjane annab oma elu oma lammaste eest, et võita. Võita kuri, mis tuleb väljastpoolt eluringi ning mis ei pidanud seal olema. Ta annab oma elu lammaste eest ja siiski ta elab!
Meelis-Lauri Erikson