Koorilauluga lauldi Eesti vabaks 

Sel nädalal saame olla rõõmsad, tähistades oma kalli Eesti taasiseseisvumise aastapäeva, seekord 31. korda. Oleme saanud vabaduse kohustusi ja võimalusi maitsta inimpõlve jagu. Suureks on sirgunud meie lapsed, kes on sündinud Eesti Vabariigis ja kes mitte midagi ei tea talongimajandusest, kinnisest riigipiirist ega usuvabadusetusest. Loomulikult oleme teinud vigu ja kaheldavaid samme, oleme käinud võõraid teid ja pole osanud hinnata kõike seda head, mida Jumal meie rahvale on kinkinud. Siiski tundub, et meil on me võimalus veel alles, kui seda vaid ise hoida oskame. 

Kui Eesti Vabariik taasloodi, siis mitte tänu sellele, et leidus 69 ülemnõukogu saadikut, kellel oli julgust impeeriumile vastu astuda. Nemad küll seadustasid selle, kuid eelkõige vormistasid rahva tahte. Eesti rahva vabadusiha oli nõukogude aastakümnete jooksul alles jäänud ja pigem kasvanud. Eks seda toitsid nii meie vanaemade-vanaisade mälestused kui Ameerika Hääle läbi ragina kostvad sõnumid vabast maailmast. Ja just see isepäise teismelisega sarnaneva rahva vabadusiha andis ülemnõukogu saadikutele volituse ja julguse.

Me oleme palju rääkinud sellest, et Eesti rahvas laulis ennast vabaks. Mis laulud need olid? Ei, mitte soololaulud, mitte klassikalised duod ega ka mitte popmuusika (ehkki sel oli oma roll täita). See oli koorilaul, mis pani rahva südamed ühes rütmis põksuma ja liitis. Koorilaul haarab suuri rahvahulkasid kõigist põlvkondadest  alates mudilastest kuni hallipäiste taatide ja kortsuliste memmedeni. Koolinoortena 1980ndatel Gustav Ernesaksa käe all „Mu isamaa on minu arm“ lauldes tundsime, kuidas üleval kaare all paiknevatest meeshäältest alates voogas laul võimsa joana. Ja kui laulu korrata soovivate lauljate silme all sõitis lava ette must Volga ja austatud dirigent sinna käsutati, siis ühine pahameelesumin lõppes lauljate omaalgatusliku laulu taasesitusega. Nii võimsalt ühendab laul rahva mõtted ja mitte miski ei saa seda teha vägevamalt kui koorilaul. 

Praegustel koroona-aastatel oleme sunnitud tõdema, et koorilaulu harrastamine on ohtliku tegevusena ka ise ohtu sattunud. Olemasolevate kooride liikmete arv on kahanenud, proove pole saanud korrapäraselt teha, mitmed laulupeod on edasi lükatud või ka ära jäetud. Ka meie EELK kirikupäev ja vaimulik laulupidu on pidanud mitu korda uut aastanumbrit otsima. Me võime ju mõelda, et mis siis sellest, kui mõni pidu pidamata jääb, aga tegelikult on selle tagajärjed hoomamatud. Kurjad reeglid kamandavad meid koduseinte vahele ja nii saab hoobi lauluharjumus. Kui proovid ja peod jäävad vahele, siis võib juhtuda, et enam ei viitsitagi ka piirangute kadudes kodust välja minna või leitakse muud tegevused. Nii mõnigi väikeseks kulunud koor võib tõsiselt ka lõpetamist kaaluma hakata. 

Kui seeniore haigusehirmus laulma ei lubata, siis on ohus laulu järjepidevus. Aga me ei tohi unustada, et just koorilaul aitas alles hoida meie rahva vabaduseiha. Just järjepidev ja katkematu laulu võim sütitas meie südamed ja meeled.

Sel moel koorilaulule kaikaid kodarasse visates püüab kurivaim meie ühtset meelt murda. Läbi hirmu oma elude pärast sunnib ta meid üksteisest eemalduma ja selle läbi võib tekkida oht meie üksmeelsele vabadusihale. Väikese rahva vabadus on peidus üheshingamises.

Loomulikult ei taha ma üles kutsuda allumatusele ja koroonareeglite eiramisele, kuid me peaksime püüdma leida parimad lahendused, et üheskoos laulmine ei hääbuks. Tean, et maskides laulmine on märg ja hapnikuvaene tegevus, kuid võimalik see on. Või kui prooviruumi haldaja ilma vaktsineerimata saali ei luba, siis saab ju ka teise koha harjutamiseks leida. Ja kui kolmekümnekesi pole ohutu üksteise kõrval tihedalt seista, saab ka harvemalt või kümnekaupa proovi teha. See kõik eeldab muidugi nii lauljate kui dirigendi pingutusi. 

Siinkohal palun meie kogudusi mõelda, kuidas saaks meie kirikukoore ja dirigente algaval sügishooajal toetada, et me 2024. aastal tõepoolest oma kiriku laulupeo saaksime Viljandis auväärselt pidada. Ja et meie rahva vabadusiha ja Eesti Vabariigi iseseisvus säiliksid põlvest põlve. Head taasiseseisvumispäeva!

Tuuliki Jürjo,

EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees