Enamikule on pöördumise hetk alles ees

Js 62:1–3

Üks uus kalendriaasta on jällegi alanud. Meie, kristlaste jaoks on tegemist ühe järjekordse armuaastaga, sest teame, et Jumal oma armust kingib meile kõike. Kõik meie aeg ja võimalused on tema kingitus. Nii ei ole lõplikult oluline, kas sel aastal tabab meid inimlik õnn või õnnetus, sest igavikulises perspektiivis on meie õnn olla Jumala ligi.

Ometi ei mõtle nii kõik inimesed, õigupoolest teeb seda siin Eestimaal vähemik. Paljud meie kaasmaalased muretsevad eesoleva aasta pärast, teevad plaane, mis võivad kergelt ebaõnnestuda, otsivad elus olulist ja väärtuslikku, kuid ei leia seda. On palju rahutust ning küsimusi.

Inimese sees on läbi ajaloo olnud igatsus Jumala kui kellegi tõeliselt olulise ja väärtusliku järele. Mitte alati ei suudeta seda igatsust sõnastada, kuid inimene ei saa sellest lahti. See igatsus teeb meid aktiivseks ja paneb liikuma, nii nagu idamaa targad jõuluevangeeliumis, kes võtsid ette pika teekonna, et näha ja kummardada vastsündinud Jeesust. Nende elu muutus sellest kogemusest. Nad võisid oma silmaga näha Jumala Poega, maailma Lunastajat.

Jeesus ütleb, et kes otsib, see leiab (Mt 7:7). Jumal ilmutab ennast ja oma väge läbi Jeesuse. Ta ei jäta inimest lõputult otsima, vaid näitab meile oma vastust inimese religioossetele otsingutele. Ja selleks vastuseks on Jeesus. Temas saab Jumal inimeseks ja tuleb meie juurde.

Ometi tekib küsimus, et miks siis kõik otsijad ei leia kohe vastust. Miks ei kasva Jumala rahva hulk, et kõigile saaks teatavaks tema, kes on tee, tõde ja elu? Miks ei juhtu see, millest kuulutab Jesaja, et saab avalikuks Jumala au ja õigus? Ei ole ju vähe kuulutajaid ja märke, mis näitavad Jeesusele. Eestis peetakse igal pühapäeval sadades kirikutes ja palvelates jumalateenistusi, mis on avalikud ja kuhu kõik on oodatud. Sajad kirikukellad kutsuvad inimesi sõna ja sakramendi juurde. Meie linnade siluette kaunistavad jumalakodade tornid, need on justkui jumalariigi saatkonnad, mis annavad märku ühest teisest riigist, mida ei ole suutnud hävitada ükski maine võim.

Ometi on enamik meie kaasmaalasi Jumala suhtes ükskõiksed. Vähe on neid, kes on otseselt vaenulikud, pigem ignoreeritakse teda. Vahel teeb see meid kristlastena nõutuks, miks ei võiks teised leida seda varandust, mille meie oleme avastanud. Miks evangeelium ei kõneta? Nendel hetkedel on hea lugeda selle pühapäeva teksti, kus Jumal tõotab prohvet Jesaja läbi, et ta ei vaiki ega jäta enne, kui õigus hakkab paistma ja pääste põleb otsekui tõrvik. Jumal teeb oma tööd endiselt ja kutsub inimesi oma riiki. Me ei pea selles kahtlema, Jumal teeb oma tööd järelejätmatu visadusega.

Ometi näeme läbi terve Piibli, et mitte alati ei ole Jumala Sõna hinnatud ja vastu võetud. Vägagi tihti on inimesed seda põlanud ja kõrvale lükanud. Sellega on aga endi peale tõmmatud Jumala karistus. See karistus ei pea seisnema välgulöögis, mõnes tõves ega maavärinas, vaid Jumala karistus võib olla see, et ta lasebki meil minna oma teed ja hävitada iseennast nii ihuliselt kui ka hingeliselt. Alles hävingu piiri peal pöördub inimene tihti Jumala poole. Nii võib olla ka meie rahvaga, kellest enamiku jaoks on pöördumishetk alles ees. Meie osa kristlastena on ikka osutada Jeesusele, kes on inimkonna ainus lootus ja abi. Meie ei tekita inimestes usku, seda teeb Jumal, kes mingil põhjusel kasutab meid, vaeseid patuseid inimesi.

Teisalt ei tohiks me suurte rahvamasside kõrval unustada üksikuid inimesi, kes ka praegusel ajal kohtuvad elava Jumalaga ja leiavad Elu ning seda ülirohkesti. Minu arvates on ülimalt kõnekas fakt, et evangeeliumites on nii palju näiteid üksikisikutest, kes kohtuvad Jeesusega ja kelle elu tema muudab. Jumal tunneb meist igaühte ja kõnetab meid isiklikult. Usk ei ole masside manipuleerimise vahend, vaid lootus ja julgus iga üksiku inimese jaoks.  Koguduseõpetajana on kõigi maailma intriigide, vaidluste ja probleemide taustal üheks kõige suuremaks rõõmuks lihtne kirikutöö oma kihelkonnas, kus sa näed, kuidas Jumal puudutab üksikute inimeste südant ja annab nende elule uue suuna. Jeesus ütleb, et Jumala inglite seas taevariigis on suur rõõm ühe patuse pärast, kes parandab meelt (Lk 15:10).

Ja teisalt on Jumala rahval ees ka see aeg, kui meie Issand tuleb taas oma kirkuses ja aus. Siis kummardavad tema ees kõik maailma rahvad. Ja siis saab avalikuks ka tema Kiriku au, siis tuleb kokku üks taevane Kogudus, kuhu kuuluvad kõik Issanda omad maailma algusest saadik. Meie jaoks kristlastena on ju parem alles ees. Tulgu siis mis tuleb sel aastal ja järgmisel, Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti (Hb 13:8).

Robert Bunder

Rannu koguduse õpetaja