Sõnaviibe sajandi tagant: Eesti Kirik 17.01.1924

Piiskop Jakob Kuke õpetajaametisse pühitsemise aastapäev, Kaarli kiriku uus orel, eesseisev usuteadlaste konverents ja kas Buddha või Kristus – need olid sada aastat tagasi teemad, millest kirjutati.

Neljapäeval, 17. jaanuaril 1924 ilmunud esimese aastakäigu kolmanda numbri oluliseks teemaks on piiskop Jakob Kuke hingekarjaseks olemise 25. aastapäeva tähistamine. Sel puhul on avaldatud piiskop Jakob Kuke foto, tervitusluuletus ja „Kiriku elu“ rubriigis teade, et 18. jaanuaril seda tähtpäeva tähistatakse.

Märgitud on, et „sel puhul on kell 12 hommikul piiskopi korteris hommikupalve, mida Hageri praost Thomson peab, millele õnnesoovid järgnevad; kell 6 p. l. Kaarli kirikus jumalateenistus, kus kõnelevad praost A. Mohrfeldt, prof H. Rahamägi ja piiskop J. Kukk“.

Ja viimaks on sel teemal pikem kirjutis, kus peatoimetaja Rahamägi annab ülevaate Jakob Kuke eluloost ja piiskopi ametisse jõudmisest. Artikli lõpus nendib autor, et „Eesti evang. -luth. usu kirik võib rõõmustada, et tema eesotsas praeguse murranguajal seisab niisugune selge silmaga, vaga südamega, kindel ja kaugeltnägija, ettevaatlik ja otsemeelne piiskop“.

Usuteadlaste konverentsi põletav aines

Sada aastat tagasi oli tulemas usuteadlaste konverents, mida peeti 22.–24. jaanuarini Tartus. Praegu nimetatakse seda vaimulike konverentsiks ja tänavu toimub see samuti Tartus samal perioodil ehk 23.–24. jaanuaril. Sajandivanune kirikuleht ütleb, et konverentsi „kava on rikkalik; ained põlevad“. Mis siis oli see põletav aines?

On nimetatud järgnevaid kõnesid: prof O. Sild „Kuidas usupuhastus Eesti rahvale tuli“, prof H. Rahamägi „Õpetajate kutseeetika“, konsistooriumi abiesimehe dots Uluotsa ja praost H. Põllu poolt „Kodanline abielu lahutus ja kiriklik lahutus“, assessor H. Põld ja dotsent E. Tennmann „Ametivande tarvidus usutunnistuslises kirikus“, õp Lattik „Kiriku ja riigi lahutus“ ja taas kord H. Põld „Kirikliku kari ulatus ja tema elluviimise võimalused“.

Arutlusele tulid veel leeriõpetuse kava, liturgilise komisjoni ettepanekud, koduristijate ametisseseadmise küsimus, Saaremaa praostkonna resolutsioon õpetajate ja köstrite ametisseseadmise asjus ning loomulikult usupuhastuse Eestisse jõudmise 400. aastapäeva pühitsemine.

Jeesus budistlike munkade õpipoiss?

Lehenumbris algas uus järjejutt „Kas Kristus või Buddha“, kus Jakob Aunver vaatleb 19. sajandil esile kerkinud väidet, nagu oleks Kristus olnud Indias budistlike munkade õpipoiss. Autor ütleb kohe alguses, et need väited on ümber lükatud, aga siiski tutvustab neid üsna põhjalikult.

Tsiteeritakse raamatuid, kus kirjas, et kuna Jeesuse elust vanuses 12–30 pole midagi teada, siis olevat ta sel ajal Indias elanud ja oli „Buddha usuõpetusega lähedas ühenduses“. Saavutanud arhati seisundi (teadvuse kõrgeimasse seisundisse jõudnud – K.L.), läinud tagasi kodumaale ja seda õpetust jaganud. Hiljem olla see õpetus „Juuda käsuraamatu eksitustega segatud“ ja seega olevat „ristiusu põhiõpetused ja selle usu alustaja terve ülesastumine juurdunud otseteed buddhausu kännust, ning armastaja südamega naatsareenlane, keda ka iga buddhausuline austab, oli araha, kellele saabunud nirvana“.

Lõpetuseks vahendan sõnumit Kaarli kogudusest. Antakse teada, et Kaarli kiriku orel nüüd lõplikult valmis on saanud ja temal on kolm manuaali ja 87 kõlavat registrit. Orel ehitati „kõigesuuremas orelivabrikus Würtenbergis, Ludwigsburgi linnas“ ja vabrikuomanik dr Oskar Walcker sõidab isiklikult Tallinna, et orel üle anda. Kiriku eestseisuse poolt on vastu võtma palutud Läti helilooja A. Kalnin Riiast, Arthur Kapp ja Mihkel Lüdig.

Väljavõtted artiklitest

Vaimulik mõtisklus „Nägijad silmad ja kuuljad kõrvad“ (Matt. 13; 16–17). Autor: vastutav toimetaja, Kaarli koguduse õp Artur Sommer

„Kas näevad su noorsoo silmad eluvalgust, kas kuulevad nende kõrvad elusõnu?

Ja kui meie siin tihti peame ütlema: ei näe – ei kuule, siis jääb meile veel üks tee käimiseks: palve ja usu tee. Kui rändaja hirmunud silmad näevad enese ees surma ja hukatust, vaata Petlemma ja Kolgata poole, siis näed Isa armastust ja õnnistust läbi surma ja hukatuse, sa näed teda ka omas elus ja ümbruses, siis saab sulle su kodu ja elu Jakobi redeliks; siis kuuled Jumala häält, kes sind juhatab ja võitluseks jõudu annab.“

„Piiskop Jakob Kukk’e 25-e aastase hingekarjaseameti juubeli puhul.“ Autor: H. B. Rahamägi

„18. (6.) näärikuu-päeval 1899. a. õnnistati õpetajaametisse Riia Jakobi kirikus meie praegune piiskop.“

„Igal puhul võis õpetaja Kukk’e juures seda leida, mida juba tema jutluses leidsin: kindlat tõsidust usuasjus; mitte sõnadetegemist, vaid usuelu ja tegude hindamist. Siia juurde tulid – rahva elu ja olu, igatsuste ja lootuste igakülgne tundmine ja selged sihid ses suhtes, ilma mingisuguste liialdusteta ja märatsemiseta, aga ka ilma paindumisteta ja järelandmisteta.

Palju on selles kaasa aidanud tema elu välispidise raami üksikud osad. Üheltpoolt – vaba Eesti taluperemehe kodu ja Eesti üliõpilasselts, kuhu noor usuteadlane kohe astus, aga ka „summadani õpetaja“ olemise aeg, kus „istuda tuli ligemal ristteel ja oodata, kuhu käsutatakse“. Usulise külje süvendamisele oli tähtis aga ühendus sügavtundelise ja sügavmõtleja õpetaja Kallas’e ja tema perekonnaga. /–/

Mäletan teisel kirikukongressil Tallinnas Keila ja sõjaväeõpetajat Jakob Kukk’e: sääregasaapad jalas, sõjaväeõpetaja munder seljas. Ei olnud temal aimugi, et varsti temale ette pannakse kõige kodumaa kiriku juhatajaks ja hingekarjaseks hakata. Ei näinud tema ise ka mitte seda soovivat; Jakob Kukk ei ole nende seast, kes ette tikuvad, ise teed murravad enese edasiupitamiseks. Ses asjas olla kadunud Kallase’e vaimu tema juures leida.“

Järjejutt „Kas Kristus või Buddha.“ Autor: J. Aunver

Artiklis tsiteeritakse 1894. aastal Pariisis ilmunud Aleksander Notowitshi raamatut, mis olevat alguses „küllalt tolmu üles keerutanud“, aga hiljem tõestati, et tegu on väljamõeldisega. Notowitsh väidab, et reisinud „Tiibeti, Dalai-Lama, buddhausu paavsti maale“ ja leidnud seal ühest kloostrist dokumendi, kus kirjas:

„Jeesust sunnitud abiellu astuma. See olnud temale vastumeelt ja tema põgenenud 14-aastasena Indiasse. Brahmanid õpetanud teda vedat lugema, palvetega haigusi parandama, pühakirja seletama, kurjevaime inimestest välja ajama ja neile jälle inimlist kuju andma. Kuue aasta järele olnud tema sunnitud sealt lahkuma, sest tema astunud orjade eest välja ja kaitsenud nende inimeseõigust ühes oma jutluses. Siis tulnud tema buddhausu piirkonda, uurinud Buddha õpetust ja jutlustanud tema mõttes inimese kõigeülemast täiusest. Indiast läinud Jeesus Persiasse ja sealt jälle Palestiinasse. Tema olnud parajasti 29 aastat vana.“

Teadaanne.

„Paljudelt oleme rõõmustavaid käepigistusi „Eesti kiriku“ ilmumise puhul saanud. Täname nende eest. Kui aga tungivalt soovitakse, et leht suuremal kujul ilmuks, siis teatame: see on ka meie palavam soov ja meie tahame püüda, et see pea teostuks. „Eesti Kiriku“ toimetus.“

Kätlin Liimets