Mälestuspäevad meie elus

Meie rahva ajaloos on selliseid päevi, mida me leinas tähistame, nagu on ka päevi, mida uhkuse ja rõõmuga peame. Mõttevahetused teemal, mida sellistel päevadel sobib või ei sobi teha, käivad nende päevade ja pühadega kaasas. Sel aastal on täitumas kurb ümmargune tähtpäev: möödub kaheksakümmend aastat märtsipommitamisest, Nõukogude lennuväe elajalikust aktsioonist Tallinnas, Narvas, Tartus ja Pärnus, milles hukkusid sajad tsiviilisikud ja kümned tuhanded jäid peavarjuta. On hea, et neid päevi ja sündmusi ei ole unustatud, et peetakse leinatalitusi, tuuakse lilli ja süüdatakse küünlaid. Meediast jäi aga silma ka tuline mõttevahetus, kas märtsipommitamises varemetesse jäänud Rahvusooper Estonia lavale sobib nüüd, mälestuspäeval „Kabaree“ nime kandev maailmakuulus muusikal või tuleks ooperimaja aknad hoopis pimendada.

Kaheksakümmend aastat on tugeva ja terve inimese eluiga, neid, kes 1944. aasta pommitamise õudust isiklikult mäletavad, on vähe järele jäänud. Vanemate ja vanavanemate meenutusi mäletavad siiski paljud. Vestlesin hiljuti inimesega, kes saab sel aastal 4. juunil, Eesti lipu päeval kaheksakümneaastaseks. Märtsipommitamise päeval hakkas tema ema mööda Nõmme teed kodu poole minema, lapseootel naisel oli raske kõndida, vahepeal tuli puhata, kuigi hirm tõukas tagant. Tekkis tunne, et silmad valetavad: kodu oleks pidanud juba paistma, aga ei paistnud, kuni lõpuks silmas naine pikka korstent ja kerget suitsu, mis varemete kohal hõljus. Vererada juhatas keldrisse, kust leiti venna ja tema naise laibad, nende paariaastane poeg jäi sugulaste kasvatada. Veel eelmisel päeval oli rõõmsasti tähistatud venna kolmekümnendat sünnipäeva.

Küsisin nende kurbade meenutuste järel selle inimese käest, kuidas tema tahaks, et seda päeva meenutataks ja mida ta arvab rahvusooperi repertuaarivalikust, mille sisuga ta üldjoontes kursis on. Ta oli oma vastuses napisõnaline, avaldades lootust, et ei oldaks lugupidamatu nende suhtes, kes kaotasid pommitamises oma vara, vanemad, vennad ja õed. Ükski etendus ega mälestusüritus ei saa kustutada kellegi leina, küll aga saab olla toetav, hingekosutav, lugupidav nende suhtes, kelle südames on kauge aja armid.

Olen mõelnud selle üle, miks meil on sageli raskusi heade tavade järgimisega, miks me ikka ja jälle tahame teha pigem midagi „sisulist” kui viisakat, nagu polekski viisakuses ja lugupidamises mingit sisulist mõõdet. Kristliku usu seisukohalt võiks mälestuspäevade meeleolu olla pigem mõtlik, mitte oma maailmavalu kirglik väljaelamine. Heade tavade juures on üks kriteerium: viisakas on tegevus, mis põhineb sellel, kuidas teine osapool eeldab, et teda koheldaks, mida tehtaks ja öeldaks. Me ei pea leinapäeva puhul välja paiskama kogu oma elufilosoofiat ega üle pingutama emotsioonidega, lihtsad vormelid ja toetav õlatunne toimivad siin kõige paremini. Ei ole vaja ei akende pimendamist ega kankaani tantsimist, need on äärmused, pigem vajame rahunemise hetke ja päeva, milles on küünalde süütamine ja mälestamine.

Praeguses maailmas, mis on tempokas, korrastamata, mitmeväärtuslik, hierarhiaid lõhkuv ja nii tuttavaid kui uusi piire ületav, on inimestel suur igatsus perekondliku ja kogukondliku ühtekuuluvuse järele. Ühised mälestuspäevad loovad kogukonnatunnet: mälestamine, mitte unustusse sukeldumine toetab meie juuri ja annab väikesele rahvale jõudu. Ärgem kartkem häid tavasid!        

Tiina Janno

kolumnist