Teeliste kiriku valvuri päevik Amblast

I osa
31. mai AD 2008
Homsest kahe suvekuu nädalalõppudel ootame jälle teelisi kirikusse. Laupäeva õhtupoolikul kogunesid töötegijad ja leerilapsed, kes homsel jumalateenistusel saavad leeriõnnistuse, talgu korras oma üle 750 aasta vanust pühakoda koristama.
Ikka jälle vaatad, et muistsete ehitajate töö on super, samuti majapidajate hool kõigil aegadel. Näiteks meenutab endise õpetaja praost Vatteri tütar, kui raske oli Vene ajal saada katusekive, ja siiski need saadi.
Kiriku hooldamine on päris keerukas, põhiliselt ainult õpetaja Tõnu Linnasmäe jagab seda, mida peab ja mida ei tohi kirikus teha. Eriti raske töö – akende puhastamise – võttis ta ise ette, ronides hästi pika redeli peale ja ületades kõrgusekartust, nagu ta ise sealt tunnistas.
Leerilaste seas on seekord ka üks täismees, kellel palusin välja tõmmata kantsli sisse taotud naelad. Ta tegi seda ettevaatlikult ja oskuslikult. Seda saatis väike diskussioon kohalolijate hulgas, et kas tasub, teinekord jälle hea vanikuid riputada. Ikka satub kirikusse mõni toimekas inimene, kes arvab, et 18. sajandi meistri Adam Pampe Kristust ja evangeliste kujutav 17. sajandist pärit kunstitöö pole ilma «kaunistusteta» küllalt ilus.
Töö lõppedes oli kirik värske ja puhas, ehitud kaskede ja lilledega.
1. juuni
Oleme harjunud, et fotodel on kirikuhoonet tühjana pildistatud, aga arvan siiski, et teelistel on etem näha pühakoda koos seal elava kogudusega.
Pühapäevane jumalateenistus. Rahvast on kogunenud rohkem kui tavaliselt, sest leerilapsed on altari ees ja kohe saavad neist täieõiguslikud koguduse liikmed. Olen vist liiga maalähedane, et tunda täit meeleliigutust, kui nähtamatusse kogudusse lisandub uusi liikmeid. Sest juba aastaid ei näe me leerilapsi kirikus ei enne ega pärast leeriõnnistamist.
R. Joyneri raamatus «Lõikus» on juttu kaasaja viisist usku pakendada sarnaselt kaubamajades pakutavate kaupadega. Ristimisel saadud Püha Vaimu and saab pakitud higirätikusse ja konfirmatsiooni käsitlev teabeleht toob ära juhud, millal see rätik lahti harutada: abielu laulatamine, laste ristimine jms. Raske on ette kujutada, et Kristus jüngriks olemise tingimusi nii oleks piiritlenud.
Aga nüüd olen oma mõttekäikudega vist rappa läinud. Osavõtt armulauast, õnnitlused, pildistamine, ja ongi nad nelja tuule poole läinud. Oli leerikoolitus siis anuma täitmine või tungla läitmine?
Olen hooldekodus näinud, kuidas vanakesed on heldimusega just leeripildi voodi kohale riputanud. Mu ema käis leeris, kui seal käidi reeglina. Hiljem tuli ta elavale usule baptisti kirikus ja meenutas oma leeriskäimist kui moenarrust.
Minu kooliajal käis ka osa klassikaaslasi leeris. Mul ei olnud siis mingit suhet Jumalaga, ma isegi ei mõelnud, kas Teda on või ei ole. Aga alateadlikult pidasin seda väga põhimõtteliseks sammuks, mida nii muuseas ei oleks mingil juhul astunud.
Üks inimese parameetritest on tema suhe Jumalaga, olgu siis vihkamine, ükskõiksus või tahe Talle lähemale jõuda. Mingil kombel kiriku külalised ka sellest oma suhtest tunnistavad. Kui mõni nooruk hakkab usu vastu sõdima, võin ainult öelda: «Ka mina selles eas…»
7. juuni
Esimestel päevadel käib üsna vähe rahvast. Kiriku uksest jalutavad mööda perekonnad, kes kaugemalt on tulnud hauaplatse korrastama. Tavaliselt on väike laps see, kes hakkab neid ukse poole tirima. Ema annab kergemini järele ja lõpuks ületab ka isa selle barjääri.
Vähemalt siin maal tundub olema möödas see aeg, kus mees kui perekonnapea allus otse Jumalale ja viis oma pere kirikusse. Jumal on meie langust nähes teinud järeleandmisi, näiteks Noa ajast võis hakata liha sööma, siis ka abielu lahutama. Kui Ta meie rahvastiku pilti näeb, siis usun, et Ta lubab küll naistel pastoritena tegutseda.
Ühe vanema paariga tuleb juttu matustest. Urnimatuse tulek on inimesed kahte leeri jaotanud, nemad seda ei poolda. Räägivad kellestki tuttavast, kes hoidis oma armsa abikaasa tuhka kodus ja suhtles sellega, kuni viidi psühhiaatriahaiglasse. Selliseid asju on rohkem kui korra juhtunud, kui ei lepita tõsiasjaga, et Jumal on andnud ja ka võtab. Inimese eraomandiks pidamine tuletab meelde muinasaega, kui naine pärast mehe surma hukati ja koos temaga maeti.
Urnimatuse traditsiooni meil pole ja siin võidutseb ilmalik mõtlemine. Raadios koguni esitati küsimus, kas tuha võib krematooriumi jätta. Vastati, et võib küll, väikese tasu eest.
Meie väike naabripoiss kuulas kord pealt seda tuhastamise juttu ja poetas sinna vahele, et tema tahab küll, et teda tervelt maetakse.
Noormees ja neiu astuvad sisse ja vaatavad ringi. Poiss mõlgutab mõtet, et omal ajal võisid ka ristirüütlid siin käia. Eks neid võis käia, mõnel kirikul ongi säilmeid relvakodadest. Aga oma tegusid tegid nad paarkümmend aastat enne kiriku ehitamist. Edasi ta arutab, et kui vanasti tugevad usumehed omavahel sõdisid (nagu Jäälahingus) ja mõlemad pooled palusid Jumalalt võitu, võis see küll panna Jumala kukalt kratsima.
Jah, omamoodi on Ta mõlema poole palvet kuulnud, on ju Toompeal kõrvuti Toomkirik ja Nevski katedraal.
Läbisõidul olev perekond ostab küünlaid, et viia need hiljuti meie surnuaeda maetud Afganistanis surma saanud sõduri hauale.
Ongi see päev õhtule saanud ja võib kirikuukse lukku keerata.
Evi Sepp